Virmalised tekivad siis, kui planeedi magnetvälja saabub laetud osakeste, näiteks elektronide voog, näiteks päikesetuule koosseisus, mille magnetväli suunab siis atmosfääri ülakihtidesse, kus laetud osakeste põrked gaasimolekulidega annavadki aluse suurejoonelisele valgusmängule.

Jupiteri ja Saturni virmalisi on teadlased juba põhjalikult uurinud, aga pärast seda, kui kosmosejaam Voyager 2 möödunud sajandi 80. aastatel Uraanist möödus, ei olnud Uraani virmalistest pilte saadud kuni 2011. aastani, mil need jäid Maa ümber tiirutava kosmoseteleskoobi Hubble vaatevälja. Seejärel on Hubble Uraani virmalisi vaadelnud veel 2012. ja 2014. aastal.

Viimased kaks vaatlust toimusid üsna teadlikult. Teadlased arvutasid välja, millal jõuab Uraanini võimas päikesetuule puhang ja vaatasid siis planeeti Hubble'i teleskoobiga. Seetõttu nägid nad veel kirkamaid Uraani virmalisi kui seni vaadeldud.

Nad said ka vaatluslikku tõendust, et virmalistest veiklevad atmosfääri piirkonnad tiirlevad koos planeediga kaasa. Ja mis veel huvitav, nad avastasid uuesti Uraani magnetpoolused, mille jälg kaotati varsti pärast seda, kui kosmosejaam Voyager 2 nad avastas.