Gina DiBraccio ja Daniel Gershman NASA Goddardi Kosmoselennukeskusest annavad ajakirjas Geophysical Research Letters teada, et 24. jaanuaril 1986 kihutas Voyager 2 tõenäoliselt läbi plasmoidi, suure magnetiseeritud plasmasagara, mis arvatavasti kandis tükikese Uraani atmosfääri avakosmosse.

Plasma on kuum ioniseeritud gaas, plasmoid aga magnetvälja mõjul tekkiv ja liikuv plasmastruktuur. Aastal 1986 ei teatud veel, et planeetide magnetväli võib plasmoide luua, kuid nüüdseks on neid avastatud nii Jupiteri, Saturni kui ka Merkuuri juures, kuid Uraani juures seni mitte.

Päikeselt tulvav osakestevoog, päikesetuul puhub planeedi atmosfääri ülakihi ioonid liikuma, see võib ajada planeedi magnetvälja jõujooned parajasse puntrasse, nii et moodustubki plasmoide, mis kannavad ioone kaasa ja vähendavad nii ajapikku planeedi atmosfääri massi ja muudavad selle keemilist koostist.

Uraani plasmoid, millest Voyager 2 läbi lendas, oli DiBraccio ja Gershmani väitel silinderjas moodustis läbimõõduga 200 000 kuni 400 000 kilomeetrit.

Oma möödalennul avastas Voyager 2 Uraani ümbert kaks varem tundmata rõngast ja 11 kuud ja mõõtis planeedi keskmiseks temperatuuriks -214°C kraadi.

Need mõõtmised on seni ainsad, mis sest suurest külmast gaasplaneedist nii lähedalt on tehtud. Nagu välja tuleb, osutusid need aga tagantjärele sisukamakski, kui seni arvatud.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.35.