Teiseks on Uraani magnetväli väga imelik – eri paigus tükati eri tugevusega, seejuures põhjapoolkeral palju tugevam kui lõunapoolkeral. Erinevalt teistest suurtest gaasplaneetidest ei kiirga Uraan soojust.

Jacob Kegerreis Inglismaalt Durhami Ülikoolist ja ta kolleegid koostasid ülimalt täpse ja võimsa arvutimudeli, et kontrollida hüpoteesi, et üliviltuse telje ja muude kummalisuste põhjuseks on kunagi kauges minevikus Uraaniga põrkunud teine suur taevakeha.

Mudelis teisendasid nad gaashiiglasest Uraani ja sellega põrkunud kivise, umbes Maakera suuruse taevakeha sajaks miljoniks punktmassiks, mille vastastikmõjusid ja liikumisi sai siis täpselt arvutada.

Mudel näitas, kuidas hulk ainet põrke mõjul laiali paiskus ja kuidas sügaval gaasplaneedi sisemuses pahisesid ringi gaasi- ja plasmakeerised.

Kegerreis tutvustas mudeliga seni saadud tulemusi Washingtonis Ameerika Geofüüsikaliidu konverentsil. Tulemused annavad tõepoolest lootust Uraani kummalisusi seletada.

Mudeli järgi valgus Uraaniga põrganud taevakeha tuum laiaks ja lamedaks nagu pannkook ja mässis end Uraani tuuma ümber. Võib olla, et just seetõttu ei pääse Uraani tuuma soojuskiirgus välja.

Aga Uraani magnetvälja võivad ebaühtlaseks teha teisest taevakehast pärinevad metalle sisaldavad kivikamakad, mis on põrke järel planeedi sisse jäänud.