"See on hea näide, kuidas harrastusteadus pole vaid teaduse populariseerimine või vahend inimeste harimiseks. See avab võimaluse panna inimesed ühise eesmärgi nimel tööle ootamatutel viisidel," sõnas virmalist kirjeldava uurimuse esimene autor Elizabeth MacDonald, NASA Goddardi kosmoselennukeskuses kosmoseilma uuriv teadlane.

Erinevalt tavalisematele ühtlase seinana horisondil helklevatele rohekatele virmalistele lõhestab Steve taevast püstiste violetsete kaartena. Teadaolevalt märgati uut tüüpi virmalist esimest korda alles selle kümnendi alguses. MacDonaldi hinnangul saab selle kirjutada kaamerate tundlikkuse paranemisele.

Virmalisevaatlejaid koondavates sotsiaalmeedia gruppides viitasid fotograafid neile pikka aega kui prootonkaartele. See oli asjatundjate sõnul aga selgelt eksitav. Hakatuseks oleksid jäänud päris prootonkaared paljale silmale nähtamatuks. Uut nime valides jäi peale peale lastefilmist "Üle heki" inspireeritud Steve. Filmis otsustas hunnik karvaseid rääkivaid metsaloomi hakata kutsuma nõnda oma nende elupaika tekkinud suurt, rohelist ja üleöö tekkinud hekki. Nõnda pidas möödunud aastal ühe esimese harrastusteadlasena uut tüüpi virmalise pildile püüdnud Eric Donovan Euroopa kosmoseagentuuris (ESA) isegi loengu: "Kuidas ma Steve'i kohtasin?".

Steve'i olemuse paremaks mõistmiseks palusid teadlased vaadelda harrastusteadlastel nähtust samal ajal, kui jälgis seda Maa orbiidil tiirlev ESA satelliit Swarm-A. "Harrastusteadlastel on selle kõrge lahutusvõimega pildistamiseks kohati paremad võimalused kui meil, sest neil on võimalus see otse Steve'i poole suunata," selgitas MacDonald. Pikema aja vältel toimuvate vaatlustega oli võimalik saada ka parem aimdus selle esinemissagedusest. Näiteks selgus, et uut tüüpi virmalisi näeb peamiselt kevadel ja sügisel, kuid mitte talvel.

"Satelliidivaatluste kohasel on tegu tegelikult väga kitsa, peamiselt violetse valgusvooga, mis seondub tugeva laetud osakeste vooga (SAID) ülaatmosfääris," lisas füüsik. Teadlased olid nende olemasolust teadlikud juba varem. Eelnevate tööde ja kasutatud mudelite kohaselt poleks need tohtinud aga valgust kiirata. Harrastusteadlaste tähelepanekutele seega tal ja tema kolleegidel veel rahuldavat selgitust pakkuda pole

Töörühmal on siiski mõningad ideed. Swarm-A satelliidilt tehtud mõõtmised näitasid, et Steve tekib ligikaudu 200 kilomeetri kõrgusel maapinnast. Selle moodustavate laetud osakeste temperatuur küündis aga 6000°C ja läänesuunaline liikumiskiirus kuue kilomeetrini sekundis. Violetse valguse taga võiks olla just osakeste kõrge temperatuur ja suur liikumiskiirus. See seletab tagantjärgi moodustatud ametlikku akronüümi STEVE (Strong Thermal Emission Velocity Enhancement) ehk tugevaks soojusliku kiirguse kiirusvõimendus.

Samuti ei tea MacDonald veel, miks saavad Steve'i mõnikord lühema elueaga ja sellele risti vastupidises suunas laiuvad rohekad taevatuled. Töörühm on siiski veendunud, et Steve'i ja teiste teada-tuntud virmaliste tekkemehhanism on erinev. Kui virmalised tekivad Päikeselt pärinevate laetud osakeste ja Maa atmosfääri moodustavate molekulide kokkupõrkel, siis Steve'i põhjustavad Maa enda atmosfääris looklevad osakeste vood, mis peegeldavad veelgi kõrgemal nähtavaid erisusi Maa magnetväljas.

Seepärast pole mõned teadlased füüsikaliste erisuste tõttu kindlad, et Steve'i saab nimetada üleüldse õigeks virmaliseks ja mõistlikum võib-olla kasutada sõna taevahelendus. Kuid ka sellisel juhul kuuluks Steve omas klassis täiesti uude kategooriasse.

Uurimus ilmus ajakirjas Science Advances.