Erinevalt tavaliselt horisontaalselt horisondil loitlevatele virmalistest saab ebatavalist nähtust kirjeldada pigem taevast vertikaalselt lõhestavate kaartena. Virmaliste vaatlejaid koondavates gruppides viitasid fotograafid neile pikka aega kui prootonkaartele.

Erinevalt harjumuspärasemaid virmalisi põhjustavatest elektronidest oleks neid tekitanud suurel kiirusel liikuvad positiivselt laetud osakesed – prootonid. Entusiastide tehtud fotosid uurinud teadlased jõudsid aga kiiresti teisele järeldusele. Atmosfääri tabavad prootonid tekitavad mitmetes erinevates suundades levivat valgust. Steve'ile iseloomulikke teravaid ääri sellisel juhul ei tekiks. Samuti poleks need palja silmaga nähtavad.

Nähtuse teaduslikuks kirjeldamiseks algatatud harrastusteadlaste projekti Aurorasaurus raames anti ebatavalise nähtuse silmamisest teada enam kui 50 korral. Atmosfäärifüüsikute õnneks juhtus ühel juhul täpselt samal ajal Steve'ist üle lendama üks Euroopa Kosmoseagentuuri Swarm satelliitidest. Tehiskaaslased registreerivaid üliväikesi muutusi Maa magnetväljas ja ionosfääris.

Kanadas asuva Calgary ülikooli füüsikaprofessor Eric Donovan leidis, et valgusmänguga paralleelselt kasvas maapinnast 300 kilomeetri kaugusel asuva gaasi temperatuur 3000 °C võrra, hakates voogama lääne poole kiirusega 6 km/s. Viirust kummalgi pool ulatus see vaid 10 m/s.

Kuigi nähtust polnud varem teaduslikult kirjeldatud, oletab Donovan suhteliselt lühikese aja vältel tehtud vaatluste arvu põhjal, et lastefilmi „Üle heki“ tegelase järgi nime saanud Steve'i näol on tegu suhteliselt laialt levinud nähtusega. Mis seda aga täpselt põhjustab, teadlased veel öelda ei oska.