Päikese aktiivsustsükkel tuleneb selle magnetiliste pooluste vahetumisest. Tartu observatooriumi tähefüüsika teadur Tõnis Eenmäe selgitas, et magnetilised poolused vahetuvad kusagil iga 11 aasta tagant: põhjapoolusest saab lõunapoolus ja vastupidi. Just selle tsükli keskel on päikese magnetiline aktiivsus kõige suurem, tekib tavalisest rohkem päikeseplekke ja suuri väljapurskeid esineb kõige sagedamini.

"Kuna päike on gaasiline keha, pöörleb see erinevatel laiuskraadidel erineva kiirusega. Kui päike pöörleb poolustel ja ekvaatoril erineva kiirusega, siis magnetväljad muutuvad väga moonutatuks. Seal hakkab mitmesuguseid magnetilisi protsesse toimuma, mida astronoomid nimetavad päikese aktiivsuseks," ütles Eenmäe ERR-ile.

Kui magnetväljad mõne koha peal katkevad, taasühinevad või ümberühinevad, kaasnevad sellega Eenmäe sõnul sageli päikesepursked. Taoliste pursete ajal eraldub tähest suurel hulgal ainet, mis paiskub kosmilisse ruumi laiali, tekitades niinimetatud päikesetuule. Taoline laetud osakeste pilv on üsna suur ja hõre ning võib vahetevahel ka Maaga kokku põrgata.

"Kui päikeselt tulevad osakesed Maani jõuavad, siis planeedi magnetväli kaitseb meid nende eest. Samas Maa magnetilise põhja- ja lõunapooluse lähedal on võimalik, et need osakesed jõuavad atmosfääri ülemistesse kihtidesse ning põrkuvad seal hapniku ja lämmastiku aatomitega. Nad ergastavad neid, annavad neile energiat," selgitas tähefüüsik.

"Aatomid proovivad tavaliselt energia kiiresti ära anda ja kiirgavad selle käigus erinevatel lainepikkustel valgust, mida me tunneme erineva värvusega valguse all. Nii need virmalised tekivadki," lisas ta.

Päikese aktiivsuse viimane miinimum jäi Eenmäe sõnul 2019. aasta lõppu, mil päikesel polnudki peaaegu plekke näha. Olgu öeldud, et päikeseplekid ja magnetilised sündmused on omavahel tugevas seoses. "Praegu on päikeseplekke näha enam-vähem koguaeg," sõnas ta. Päikese aktiivsustsükli ennustav maksimum jääbki 2024. ja 2025. aastasse.

Tõnis Eenmäe sõnul esineb Eestis virmalisi tegelikult isegi paar korda nädalas. Enamasti pole need lihtsalt palja silmaga kuigi hästi nähtavad. "Need on enamasti sellised nõrgad virmalised, mida inimsilm tihtipeale ei märkagi või kui märkab, siis on need kahvatud, valkja värviga ja madalal põhjataevas. Virmalised küll on, aga mingi eriline vaatepilt see küll pole. Linnades neid ei näegi," tõi teadlane välja.

Silmaga selgelt nähtavaid, värvilisi virmalisi esineb tema hinnangul võib-olla mõnel korral kuus. "Seejuures möödunud pühapäeval pilke püüdnud virmalised pole tegelikult isegi kõige tugevamad, mida Eestis esineda võib. Eelmisel kevadel olid näiteks Eestis need märksa tugevamad," sõnas Eenmäe.

Virmalisi tasub otsida kevadise pööripäeva paiku

Kuidas aga üldse virmalistele peale sattuda? Fotograaf ja virmaliste huviline Kertu Kosk soovitab selleks kasutada interneti abi. Paljutõotaval õhtul tasuks hoida silm peal näiteks veebilehel Virmalised.ee või SpaceweatherLive.

Ühismeedias tegutsevad ka infot vahetavad huvigrupid ja saadaval on virmaliste esinemist prognoosivad mobiilirakendused. "Need annavad umbkaudse ennustuse, aga kas tulevad tugevamad või nõrgemad virmalised, seda need eriti ei ennusta. Nendel õhtutel tuleb lihtsalt gruppidel silma peal hoida ja õue jalutama minna," ütles Kosk.

Päikeselt eralduvad osakesed jõuavad tavaliselt Maani kolme päevaga ning seetõttu tuginevad rakendused Ameerika NOAA satelliidiandmete kolme päeva ennustustele. "Nad lähtuvad sellest, kas Päikesel toimub mõni sündmus. Kui päikesest midagi lahkub, hakkavad nad ennustama, kas meie planeet sellega pihta saab. Kuna Maa on Päikese suhtes ikkagi selline nööpnõela pea, siis on suur tõenäosus, et purse lendab mööda," märkis ta.

Pühapäevast tugevat virmaliste mängu ei suutnud Kose sõnul keegi ette ennustada. "Nad küll teadsid, et päikeselt midagi lahkus, aga ma pole veel jõudnud kontrollida, kas nad ennustasid, et see läheb meist mööda või siis ei pidanud nad seda kuigi tugevaks. Pühapäevast mängu nägime ette alles siis, kui see satelliitideni jõudis," sõnas Kosk.

Teine asi, millega algajad virmaliste vaatlejad Kose sõnul sageli eksivad, on lühikeseks ajaks õue minek. "Näiteks pühapäeval oli öö jooksul kolm-neli tugevamat mängu. Seal vahel tekivad alati ka pausid, millal taevas rahuneb. Kui sellel hetkel õue minna ja näiteks pool tundi oodata, võib jääda mulje, et virmalisi polegi," nentis ta.

Virmaliste vaatamise hooaeg kestab Kertu Kose sõnul keskeltläbi septembrist kuni aprilli lõpuni. See on aeg, mil virmalised peaks olema kõige paremini silmaga nähtavad. Kui tuleb aga väga tugev virmaliste mäng, mis jõuab Eestist lõunakaarde, on Kose sõnul võimalik neid näha isegi suvel. Vastu päikeseloojangut on taevas tavaliselt pimedam.

Kõige parem aeg üldse on Eestis virmaliste vaatamiseks Kose hinnangul 20. märtsi paiku. "Siis on selline tore aeg nagu kevadine pööripäev. Meie koduplaneet on sellel ajal päikese suhtes just sellise soodsa nurga all, mil on kõige suurem tõenäosus virmalisi näha. Samuti on Maa magnetväli siis mõnevõrra rabedam," võttis Kosk kokku.