Viik nõustus, et tänavu näeb virmalisi mõnevõrra rohkem kui eelmistel aastatel, sest virmaliste tekke taga on eeskätt Päike. "[Päike] on praegu oma maksimumi lähedal veel paar aastat, ja siis ta jõuab päris oma aktiivsuse maksimumi. Järelikult on lootust näha järgnevatel aastatel – paaril aastal vähemalt – veel rohkemgi virmalisi," sõnas ta saates "Vikerhommik".

Päikese aktiivsustsükkel kestab 22 aastat. "11 aastaga ronib see aktiivsus tippu ja järgmise 11 aastaga läheb alla orgu tagasi," selgitas Viik. Käesoleva tsükli haripunkti on oodata 2025. aasta paiku. See tähendab, et virmaliste mängu saab nautida keskmisest sagedamini veel lähema kolme-nelja aasta jooksul.

"Virmalised tekivad sellest, et Päike ei ole mitte kollane laik taevas, vaid aktiivne taevakeha," märkis Viik. Kuna Päikesel toimuvad erinevad protsessid, paiskub Päikesest välja laetud osakeste voog ehk nii-öelda päikesetuul. "Need on tavaliselt prootonid ja elektronid. Kui need jõuavad umbes paari-kolme ööpäeva jooksul Maani, siis kogu möll algabki," selgitas astronoom.

Maalt vaadates näeb virmalisi magentpooluste lähedal. Viigi sõnul on seejuures oluline, et Päikeselt tulnud laetud osakesed ei tohi tulla risti üle Maa magnetvälja jõujoonte. "Kõik, kes on füüsikakatseid teinud, on teinud U-kujulise püsimagnetiga katset, kus paberile pannakse rauapuru ja paberile asetatakse magnet. Siis rauapuru võtab huvitava kuju," võrdles ta. Kuna kogu planeet Maa on samuti suur magnet, on sealgi samasugused jõujooned.

"Põhiliselt koonduvad [laetud osakesed] nendesse kohtadesse, kus magnetvälja jõujooned on maapinnaga risti. Sealtkaudu lähenevad nad meie atmosfääri," jätkas Viik. Maa atmosfääri jõudnud osakesed on väga energeetilised ja hakkavad atmosfääri molekule ioniseerima. "Need hüppavad tagasi oma vanale energianivoole ja samal ajal kiirgavad välja valgusosakesi. Neid footoneid meie näemegi virmalistena," ütles astronoom.

Mõnikord võivad päikesetuule osakesed olla suisa nii energeetilised, et teevad inimese argielu vaatest pahandust. "Näiteks 1989. aastal juhtus, et suur osa Kanada elektrivõrgust lülitus välja nende tõttu. Nad ioniseerisid kogu ümbruskonna ära ja selle tulemusena jäi üks osa Kanadast üheksaks tunniks ilma elektrita," tõi Viik näite.

Virmaliste värv sõltub tema sõnul aga kõrgusest, kus päikesetuul atmosfäärigaase tabab. "Ei ole päris üksmeelt selles, et hapnik tekitab üht värvi ja lämmastik teist värvi. Enam-vähem ta niimoodi on, et need kaks elementi on jaganud need värvid omavahel," lisas ta. Ühtlasi on päikesetuul muutlik: sellest tekib Viigi sõnul mulje, et virmalised nii-öelda mängivad.

Virmalisi tekib ka päevasel ajal, kuid inimsilm neid päevavalguse ereduse tõttu ei näe. Pimedalgi ajal tuleb Viigi sõnul jälgida, et taevas poleks pilvi. Samuti soovitab ta leida endale võimalikult pime vaatluskoht: "Kõige tähtsam on valida selline koht, kus ei oleks täiendavat valgustust: maju, valgustatud maanteed või ükskõik, mida sellist."

Kõige sagedamini näeb virmalisi kevadel ja sügisel, sest Viigi oletamisi on siis rohkem selge taevaga öid. Päris igal selgel ööl virmalisi näha loota ei tasu, kuid Päikese aktiivsuse põhjal püütakse neid siiski ette ennustada. "Kui juba on Päikesel näha mingit aktiivsust, näiteks päikeseaine väljapurset, siis suure tõenäosusega kahe päeva pärast on päikesetuul meie juures ja virmalisi võib näha," selgitas ta.