Jupiteri suurkuudel veikleb virmalisi
Virmalised on võimas ja kaunis loodusnähtus, mida võib kohata ka teistel taevakehadel peale Maa, näiteks Jupiteril.
Nüüd on teadlased teleskoopidega vaadates näinud virmalistevalgust veiklemas ka Jupiteri neljal suuremal kuul – Iol, Europal, Ganymedesel ja Kallistol.
Hawaiil, Arizonas ja New Mexicos asuvad teleskoobitorud suunati Jupiteri kaaslaste poole ajal, mil Jupiter heitis neile peale oma laia varju; see tähendab, ajal, mil Jupiter jäi otse Päikese ja oma kaaslase vahele.
Sellisel ajal on Jupiteri kuud peaaegu nähtamatud; ainus valgussignaal, mis neilt saabub, ongi virmaliste eneste õhkõrn helk, mis ainsana annabki märku, et kaaslane on teleskoobi vaateväljas olemas.
Virmalistel aitab Jupiteri kaaslaste atmosfääris tekkida Jupiteri magnetväli, mille jõujooned suunavad kaaslaste atmosfääri päikesetuule osakesi. Need osakesed ergastavad atmosfääris aatomeid, mis peagi kiirgavad saadud energia uuesti nähtava valgusena välja.
Jupiteri kaaslastel tekitavad virmalisi peamiselt hapniku aatomid, mis kiirgavad nii punast kui ka rohelist valgust, just niisamuti nagu Maa atmosfääriski. Kuid et Jupiteri kaaslaste atmosfäärid on Maa omast hõredamad, siis on sealsetes virmalistes punast värvi tublisti rohkem kui meie jaoks palju tavalisemat rohelist.
Jupiterile kõige lähemal tiirleva kaaslase Io atmosfääris leidub hulganisti vulkaanilist päritolu gaasi ja tolmu. Need sisaldavad rikkalikult naatriumkloriidi, kaaliumkloriidi ja muid sooli.
Neist ainetest tulevad virmalistesse ka lisavärvid; näiteks naatrium pakub talle iseloomulikku kollast tooni, mis on meile tuttav ka vanemat tüüpi tänavavalgustuslampidest. Kaalium lisab virmalistesse ka silmale nähtamatut infrapunakiirgust, mida varem ei olegi virmalistes märgatud.
Virmaliste valguse analüüs annab teadlastele ka võimaluse paremini teada saada Jupiteri kaaslaste atmosfääri koostist.
Katherine de Kleer California Tehnikainstutuudist, Carl Schmidt Bostoni Ülikoolist ja nende kolleegid kirjutavad virmaliste vaatlustest ajakirjas The Planetary Science Journal (de Kleer jt, Schmidt jt).
