Vaatame prügi Tartu näitel. Tänapäeval enam Tartu linnapildis jäätmekaste ei leia. Küll aga olid need olemas keskajal ning jäätmekastidesse maandus nii prügi kui loomulike vajaduste rahuldamise tulemusel tekkinud jäägid. Käimlakasti jõudsid nii raskemad esemed, näiteks tellised, kui ka kergem olmeprügi, näiteks toidujäätmed ja katkised nõud.

Prügileidudest saavad teadlased täna järeldada, mida tolleaegsed inimesed sõid ja seljas kandsid ning milline oli nende eluviis. Jäätmekastid olid keskaegses Tartus ajastule vastav jäätmeprobleemi lahendus – tänapäevase jäätmemajanduse algus.

Keskajast pärit prügi on tänapäeval nii väärtuslik, et on viidud lausa muuseumi. Tartu Linnamuuseumis avatud ajutisel näitusel „Ajaloo prügikastist ajalukku” saab tutvuda kõnekamate Tartu prügi hulgast leitud esemete ja nende lugudega. Peeker või plokkflööt, mis keskajal kaotas purunedes oma väärtuse ja leidis tee jäätmekasti, on tänapäeval väärtuslik informatsiooniallikas.

Prügipilt tänapäeva jäätmekastis

Juba päris mitu aastat on eestlased kohustuslikus korras oma olmejäätmeid sorteerinud. Ikka biojäätmed biojäätmete kasti, paber ja kartong paberi ja kartongi kasti, pakendid pakendikasti, ohtlikud ja suured jäätmed jäätmejaama ja olmejäätmete kasti peaks ideaalis jääma aina vähem jäätmeid.

Mõne aasta eest tehti uuring, kus võrreldi kõikide Euroopa Liidu pealinnade prügi sorteerimist. Arvesse võeti nii liigiti kogumist kui ringlusesse võtmist. Tallinn torkas uuringus silma positiivselt: kõigist EL-i pealinnadest oli Tallinna teisel kohal ehk ligemale 50 protsenti Tallinna jäätmetest kogutakse liigiti.

Kuhu läheb siis taaskasutamiseks kõlbmatu olmeprügi?

Suurem osa sellest liigub Eesti Energia Iru jäätmepõletusjaama, mis suudab ühes aastas kasulikuks energiaks muundada ligi 250 000 tonni olmejäätmeid.

Iru jäätmepõletusploki rajamisega 2013. aastast on Eesti prügimajanduses sisuliselt alanud uus ajastu, kuna massiline segaolmejäätmete ladestamine prügilatesse on lõppenud. Päevas toob Iru põletusjaama prügi 70 – 80 autot. See on materjal, mida ei saa taaskasutada, see põletatakse ära.

Seitse protsenti meie olmejäätmetest ladestatakse veel prügimägedele. Üks nendest kõrgub ka Jõelähtmel, kusjuures Iru jäätmepõletusjaamast tulev koldetuhk leiab just siin viirsavina segatuna oma viimse paiga – prügimäe kattematerjalina. Kah taaskasutus. Mida rohkem prügi tekib, seda nutikamaks muutume sellest lahti saamise osas ja võrreldes keskajaga oleme prügimajanduses tõesti kõvasti edasi arenenud. See kõik on aga siiski meie meeletu tarbimise tagajärgedega võitlemine.

Kõige olulisem oleks meil siiski mõelda, kuidas prügi juba alguses võimalikult vähe tekitada, et me ühel hetkel selle sisse ära ei upuks.

Vaata ka teisi „Osooni“ lugusid ETVst esmaspäeval kell 20.00.