See, kuidas inimesed tajuvad enda ümber olevat keskkonda, sõltub sellest, milline on keskkonnast saadav stiimul. See omakorda võib mõjutada meie teadlikku, aga ka alateadlikku käitumist, viimase osas näiteks motoorikat.

Professor Sebastian Reinig koos oma neurobioloogidest kolleegidega Freiburgi ülikoolist leidsid, et sebrakalade eesajus tekkiv virgatsaine dopamiin vallandub teatud väliste stiimulite, näiteks füüsilise puudutuse või piltide peale.

Ajakirjas Current Biology avaldatud artiklist selgub, et need dopamiinile reageerivad närvirakud mõjutavad erinevaid aju ja seljaaju närve. See kõik on aga omakorda seotud meie motoorikaga.

Sellest uuringust saadud teadmised annavad võimaluse edasi uurida näiteks rahutute jalgade sündroomi põhjuseid. Rahutute jalgade sündroom on neuroloogiline haigus, mis paneb inimesi tahtmatult liigutama, et leevendada kehas tekkinud ebamugavustunnet, pakitsust või tõmblemist.

Enamasti põhjustab see jalgade liigutamist, kuid võib haarata ka keha ja käsi. Rahutute jalgade sündroomi esineb kergemal või raskemal moel pea igal kuuendal inimesel.

Sümptomite leevendamiseks soovitavad arstid juua vett, liikuda ja teha jalgadele vaheldumisi kuuma ja külma kontrastvanne. Seni ei ole aga päris täpselt teada, mis seda sündroomi põhjustab. Seetõttu on keeruline ravida ka põhjust.

Freiburgi ülikooli teadlaste uuring pakubki siinkohal rahutute jalgade sündroomile ühe võimaliku põhjuse.

Teadlased uurisid sebrakala vastsete ajudes dopamiini vallandavaid närvirakke mikroskoobi all, et näha, mille peale need aktiveeruvad. Teadlased muutsid aktiivsuse nähtavaks optogeneetiliselt muudetud kaltsiumi retseptoritega, mis kiirgavad neuronite aktiviseerudes valgust.

Varem on dopamiini vallandavaid närvirakke uuritud selgroogsete keskajus, mis mõjutab meie liikumist ja heaolutundega seotud käitumist. Nendest uuringutest on tulnud välja, et dopamiini vallandavatel närvirakkudel on oma osa Parkinsoni tõve süvenemisel.

Freiburgi ülikooli teadlased uurisid aga eesajus asuvaid rakke, mis on seotud hüpotalamusega. See omakorda reguleerib selliseid esmaseid bioloogilisi reageeringuid nagu puhkus ja uni ning „võitle või põgene“ reaktsioon, mis aitab stressiolukorras märgata ohutegureid ning sellest lähtuvalt langetada kiireid otsuseid.

Uuringu kontekstis võib öelda, et välised mõjurid, nagu valgus, stimuleerivad dopamiini vallandavaid närvirakke. See omakorda mõjutab neid närvirakke, mis mõjutavad meie motoorikat ja mis tekitavad näiteks rahutute jalgade sündroomi puhul jalgades pakitsustunnet. Nii võiks haigust põdevate inimeste keskkonnatingimusi muutes saada leevendust ka nende rahututele jalgadele. Siinkohal tuleb muidugi rõhutada, et tegu oli vaid esimese alusuuringuga, mis tugines sebrakalal ning inimeste uurimise ja tulemusteni jõudmine võtab üksjagu palju aega.