Kalal on eriline meelelund, küljejoon, milles leiduvad karvarakud liiguvad vee liikumisega kaasa. Karvarakkude liikumist aitab kala närve mööda liikuvaks elektrisignaaliks muundada just seesama geen, mida Ameerika Ühendriikide Case Western Reserve University teadlased eesotsas Brian McDermottiga on nüüd uurinud.

See geen sisaldab infot ühe niisuguse valgumolekuli kokkupanekuks, mida leidub ka inimese sisekõrva karvarakkudes. Kui selles geenis on ebasoodne mutatsioon, võib inimene olla kurt. Kaladel kodeerib see geen siis üht küljejoone karvarakkudes sisalduvat valku.

Kuid McDermotti ja kolleegide uuringust selgus, et eest taha ja tagant ette vee liikumist tajuvates rakkudes avaldub see geen natuke isemoodi. Vesi liigub eest taha tavaliselt siis, kui kala lihtsalt ujub vees edasi. Kuid kui kalale läheneb tagantpoolt näiteks ohtlik röövloom, siis liigub vett ka kala suhtes tagant ette.

Seetõttu on kalal eriti tähtis kahel juhtumil vahet teha ja tõenäoliselt just seepärast, kirjutavad McDermott ja kaasautorid ajakirjas Nature Communications, on neiks kaheks puhuks kasutusel ka veidi erisugused molekulaarmehhanismid.

Teadlased loodavad, et kalade veeliikumistajugeenide uurimisest võib kunagi kasu olla ka imetajate, sealhulgas inimese kuulmisgeenide toimimise paremaks mõistmiseks. Seejuures on geenide avaldumist lihtsam uurida just kaladel, kelle küljejoone karvarakud on uurimiseks kergemini ligipääsetavad kui inimese kõrvas asuvad karvarakud.