Iga kord kui ülikoolid tulevad välja ideega avada uus või muuta mõni õppekava ingliskeelseks, ilmub ajakirjanduses artikkel või paar sellest, kuidas ingliskeelsele õppele üleminek pidurdab eestikeelse teaduse arengut. Varem või hiljem jõuab arutelu välja selleni, et ka doktoritööd tuleks kirjutada tingimata esmajärgus eesti keeles.

Taolisi mõtteavaldusi lugedes tuletab end meelde kogemusel tuginev teadmine noorte teadlastega töötamisest. Eestil on teatavasti kaks tõmbekeskust: Tallinn koos Harjumaaga ning välismaa. Ja just sealt algab eestikeelse teaduse hääbumine.

Toon värske näite Euroopa noorte teadlaste konkursilt Brüsselist. Need olid värskelt keskkooli lõpetanud 139 noort 40 erinevast riigist ja nad võistlesid oma keskkooli teaduslike uurimistöödega. Kolme päeva jooksul jõudsin vestelda neist enam kui pooltega. Tegu on kahtlemata keskmisest andekamate ja targemate noorte inimestega.

Umbes kolmandik neist on abituriendid, kolmandik on valinud eriala ülikoolis. Ja siis on kolmandik, kes on teadlikult otsustanud pärast keskkooli aasta pausi võtta. Küsimusele, miks andekas noor ei lähe otse keskkoolist ülikooli, sain enamasti vastuse, et edasisi valikuid tuleb teha teadlikult ja selleks on tarvis aeg maha võtta.

Esimest kaht gruppi ehk abituriente ja esmakursuslasi ühendab aga üks: tõmbekeskus välismaa. Eesti ei ole siin erand: kolmest kaks noort eesti teadlast – Maris Sala ja Anton Konovalov – õpivad vastavalt Aarhusi ja Manchesteri ülikoolis.

Rääkides Läti, Leedu, Saksa, Portugali, Poola, Sloveenia ja mitme teise riigi noortega tuli välja sama: õppima tuleb minna välismaa tugevatesse ülikoolidesse.

Neid ei takista asjaolu, et väga headesse ülikoolidesse astumine nõuab eksameid ja silmapaistvaid saavutusi gümnaasiumis. Rääkimata sellest, et välismaal elamine nõuab oluliselt suuremat väljaminekut kui Tallinnas või Tartus. Nad teevad valiku selle järgi, milline ülikool ütleb neile kõige selgemini, mida sisuliselt õpitakse ja kus neid teadmisi rakendada saab.

Noored teevad otsuse õppida lähtuvalt huvist, väga sügavast isiklikust huvist eriala vastu. Neile ei saa takistuseks, kui ülikoolis pole sellele huvile täpselt vastavat eriala: kui teema huvitab, võib ka kõrgemat matemaatikat ja füüsikat õppida iseseisvalt tippülikoolide juurest vabalt kätte saadavate materjalidega.

Just seda fakti ilmestas näiteks Kristjan Kongas, kes oma gümnaasiumilõpu uurimistöö niimoodi tippülikoolide materjalide varal pea iseseisvalt õppides koostas.

Miks see kõik oluline on ja kuidas see haakub eestikeelse teaduse hääbumisega?

Põhiteadmised ja sellega kaasnev terminoloogia omandatakse bakalaureuseõppes. Kui bakalaureuseõpe on eesti keeles, tingib see vajaduse eestindada erialasõnavara. Eestikeelne õppevara, mida pidevalt täiendatakse, on teine, mis eestikeelset teadust elus hoiab.

Seega - kui mõnel erialal leitakse, et magistriõpet võiks pakkuda inglise keeles, ei ole midagi lahti, kui on olemas eestikeelne bakalaureuseõpe. See omakorda eeldab enamasti lõputööd ehk otsest tarvidust väljendada oma uuringu tulemusi eesti keeles.

Mis doktoritöödesse puutub, siis otsese tarviduseta kolme rahvusvaheliselt publitseeritud ingliskeelse artikli tõlkimine eesti keelde ei näi mõistlik. Kohustuslik eestikeelne populaarteaduslik kokkuvõte, õpetamise ning tudengite juhendamise kohustus on piisav, et uuendada oma eriala eestikeelset terminoloogiat.

Kui lähme nüüd aga tagasi selle tõmbekeskus välismaa juurde, siis eestikeelse teaduse säilimise seisukohalt oleks kõige kasulikum, kui noored omandaksid eriala põhiteadmised Eestis ehk teisisõnu õpiksid siin vähemalt bakalaureuseõppes.

Seejärel välismaale magistri- või doktoriõppesse siirdudes on neil olemas eestikeelne erialane sõnavara, mida täiendada juurdeõpitavaga.

Lisaks annab see võimaluse tundma õppida siinset kõrgharidus- ja teadussüsteemi, teadlaskonda ja õppejõude, kellega hilisemas karjääris koostööd teha. Rääkimata kaastudengitest, kellest hiljem saavad kolleegid.

Ilma nende sidemete ja tutvusteta on Eestisse naasta keeruline ja vähemotiveeriv – ei tunne kohalikke olusid, inimesi ega eestikeelset erialakeelt.

Kust alustavad aga Eesti ja tegelikult paljude teiste Euroopa riikide noored?

Eelkirjeldatud kogemuse kohaselt välismaalt.

Jah, ilmselt ei jää massiülikoolide põhimõttel tegutsevate ülikoolide bakalaureuseõppekavad tühjaks Eestis ega mujal. Keskpärasust jagub teatavasti kõikjale.

Aga andekaimad ning motiveerituimad õppurid siirduvad välismaale. Ja oma otsuse teevad nad lähtuvalt isiklikust huvist teadmiste vastu, mida ühel või teisel erialal on võimalik omandada ja hiljem rakendada. Kas Eesti ülikoolid rõhutavad neid aspekte? Vaadake ise järgi:

• Tartu ülikool
• Tallinna tehnikaülikool
• Tallinna ülikool
• Eesti maaülikool
• Eesti kunstiakadeemia
• Eesti teatri- ja muusikaakadeemia

Kas teate kedagi, kes läks õppima just sellesse ülikooli, kuna seal õppis veel tuhandeid üliõpilasi?

Kui noort inimest huvitab eriala, oleks mõistlik talle pakkuda just selle eriala tugevusi. Näiteks: “saad spetsialiseeruda füüsikalisele keemiale, kus praegu oleme superkondensaatorite arenduses maailma tipus ja meil oleks hädasti tarvis juurde keemikuid” või “küberkaitses õpid IT-lahendusi, mis aitavad kaitsta erinevaid riike kübersõjas; parim koht selle õppimiseks maailmas on Eesti” või “kauni eesti keele püsimajäämiseks on vaja keeletoimetajaid ja teadlasi, kes keele arengut uurivad”. Ja seda kõike saab meie ülikoolides õppida. Rääkimata olmeküsimustest nagu majutus, soodustused, rahvusvaheline õpe ja karjäärinõustamine, mis sisseastujale on korralduslikult sama olulised.

Neid viimaseid, muide, rõhutavad ka Aarhusi ja Manchesteri ülikoolid. Jah, ka nemad ütlevad ära oma koha maailma ülikoolide edetabelis, aga üsna viimases tähtsusjärjekorras.

Aga meie sisseastuja saab millegi pärast talle mõeldud kodulehelt oluliste faktidena selle tõsiasja esimesena, siis selle, kui vana on ülikool ja mitu tudengit seal õpib. Kas teate kedagi, kes läks õppima just sellesse ülikooli, kuna seal õppis veel tuhandeid üliõpilasi?

Ja kui nüüd tagasi pöörduda siinse loo selgroo ehk eestikeelse teaduse juurde, siis väga palju sellest, mille järele lähevad Eesti noored välismaale, on ka meil olemas. Aga pakendatud on see valedesse sõnumitesse.

Selleks, et eestikeelne teadus oleks jätkusuutlik, on vaja teha nii, et keskkooli lõpetav noor tahaks vähemalt esialgu jätkata oma haridusteed Eestis. Siinne bakalaureuseharidus tuleb teha helgeimatele tudengikandidaatidele ligitõmbavaks. Eesti ülikoolides õppimine annab samaväärselt sisuka hariduse kui välismaa oma. Aga selleks peavad ülikoolid mõtlema nagu tudengid: mis pakub andekale noorele huvi ja kuidas sellele huvile sisukalt vastata.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.