Eesti maaülikooli professori, akadeemik Ülo Niinemetsa juhitav uurimisrühm püüab selgeks teha, mil viisil taimede eritatavad lenduvad stressisignaalid mõjutavad maakera kliimat. Just selle uurimiseks sai Niinemets 2012. aastal esimese Eesti teadlasena Euroopa teadusnõukogu kogenud teadlase grandi ja rahalises mõttes annab see uurimisrühmale kindlustunde lähituleviku ees, vahendas "Aktuaalne kaamera. Nädal".

"Minul on väga vedanud, et ma saan siin, väga tugevas, väga heas uuriisrühmas töötada ja oma doktoritööd teha, aga tegelikult on palju selliseid teemasid, kus asi jääb just rahastuse taha, kus ainult doktorandi stipendiumiga on raske ära elada, kui sa üksi elad," rääkis maaülikooli nooremteadur, doktorant Linda-Liisa Veromann.

Viimased viis aastat koos perega Ameerika Ühendriikides California ülikoolis järeldoktorit teinud Elin Org naases koos abikaasa ja lastega tänavu suvel Eestisse. Ta töötab ja teeb teadust nüüd Eesti geenivaramus. Org tunnistab, et Eesti projektipõhine teaduse rahastamine ja üldse riigi lubatust väiksem panustamine teadusesse ja teadlastesse teeb teda murelikuks.

Kui neid võimalusi ei ole, siis see paneb mõtlema, sest ka minu abikaasale tehti enne Eestisse tulekut päris mitu pakkumist Euroopa tuntud teadusastustesse. Me mõtlesime väga pikalt, millised on meie võimalused teadust Eestis teha ja millised vahendid on meil teaduse tegemiseks Eestis. Ja mis seal salata, praegune olukord on ikka väga kurb," rääkis Org.

Teadlaste kinnitusel on Eesti ülikoolide ja teadusasutuste laborid ja tehnika maailmatasemel ehk paljuski tänu eurorahadele on loodud väga head tingimused teaduse tegemiseks Eestis.

"Aga millest jääb puudu on teadusraha ehk eksperimentide jaoks oluline raha on väga väikene," tõdes Org.

Ta tunnistab, et noortel teadlastel jääb Eestis puudu kindlustundest, et tal on võimalik siin karjääri teha, sest projektipõhine töötamine annab kindluse vaid kolmeks kuni viieks aastaks.

"Kuna ka mina töötan projektipõhiselt, minu abikaasa töötab projektipõhiselt Tartu ülikoolis, siis me ei tea, mis meie pere jaoks järgmise nelja aasta jooksul toimub. Vähemalt meil kummalgi sellist kindlustunnet, et ma võin nüüd oma jala siia Eestisse järgmiseks 20 aastaks maha panna, siin teadust arendada ja siia jääda, ei ole," märkis teadur.

Akadeemik Ülo Niinemets tõi võrdluseks Ameerika karjäärimudeli, kus noored teadlased kandideerivad ülikooli lõpetamise järel meie mõistes lektori ametikohale. Kuid see on koht, kus saab püsida vaid viis aastat.

"Ja sellele kohale polegi võimalik püsima jääda. Keskmiselt viis aastat on see, kui tuleb kandideerida edutamisele ja kui inimest ei edutata, siis inimese tööleping selles ülikoolis lõpeb. See ongi just selleks, et tippe arendada ülikooli sees," selgitas Niinemets.

Ta ütles, et kui riik täitnuks oma lubadust ja eraldanuks eelarvest teadusele ka puuduolevad 40 miljonit eurot, parandanuks see teadlaste olukorda tuntavalt.

"Konkreetselt see raha, mis on puudu, et võimaldada järeldoktorite grante välja anda, võimaldada personaalseid uurimistoetusi teadlastele välja anda. Kui me räägime sellest 600 grandist, siis need olid küll mahult väikesed, kuid võimaldasid teadlastel hakata tegema esimesi samme, et saada iseseisvaks. Väga tähtis, et üldse tipuks kujuneda, tuleb sulase positsioonist välja saada. Muidu jäädakse kogu aeg oma mentori varju," rääkis Niinemets.

Ministeerium loodab jõuda lubatud tasemeni mõne aasta pärast

Et jõuda teaduse rahastamisel lubatud 1 protsendini SKP-st on puudu umbes 40 miljonit eurot. Haridusministeerium loodab, et lubatud tasemeni jõutakse ehk kolme aasta pärast.

Ametnikud möönavad, et kui lubadust ei õnnestu täita, ei õnnestu ehk ka noori teaduse juures hoida.

"Ma arvan, et kes tulevad ja kellel on kirg ja huvi selle vastu, neid ikka on. Aga jäämisega on küll raske. Selleks, et jääda, selleks peab olema mingi kindlus. Selles mõttes on kriitika õige. Riigieelarvega võrreldes muidugi ei ole 40 miljonit suur summa, samas me taotleme iga aasta neid summasid. Tegelikult oleme taotlenud väiksemaid summasid, paraku ei ole neid leitud siiamaani," rääkis ministeeriumi kõrghariduse ja teaduse asekantsler Indrek Reimand.

Tartu observatooriumi juhi Anu Reinarti sõnul ütleb riik oma lubadusest taandudes teadlastele justkui seda, et nad on küll toredad, et olemas on, kuid neid enam vaja ei ole.

"Teadlased on üldjuhul inimesed, kes on ettevõtlikud, targad, töökad. Me oleme harjunud rahvusvahelises konkurentsis rabelema ja parimad meist kindlasti jätkavad, sest teadust tehakse eelkõige ikkagi uudishimu või sisemise kire pärast. Kui me ei saa seda teha nüüd Eesti riigi hüvanguks, siis tuleb kurbusega nentida, et osad hakkavad tegema seda teiste riikide hüvanguks või teevad midagi sellist, mis ei lase neil oma potentsiaali täielikult rakendada," rääkis Reinart.

Teaduste akadeemia eestvedamisel jõudsid tippteadlased, teadusasutuste, ülikoolide juhid ja ametnikud mullu ühisele arusaamale, et praegune teaduse rahastamise süsteem ei taga teaduse jätkusuutlikkust sellises mahus nagu vaja, et Eesti riik areneks.

"Selleks on nüüd vaja nendele suurtele investeeringutele panna juurde päris teaduse tegemise raha. Päris töö tegemise raha, et inimene mõtleb, analüüsib, leiab uued lahendused - see, mida teadlased peaksid tegelikult tegema, mitte ainult eurotabeleid täitma või riigihankeid korraldama," ütles Reinart.