„Une erinevates faasides inimesi üles äratades on nende mälestused erinevad. Ühel juhul kirjeldavad nad staatilisi mälupilte, mis on justkui väljavõtted mõnest fotoalbumist. Teisel juhul on aga unenäod voolavamad ja meenutavad reaalsust rohkem. Erinevad stseenid vahetuvad nagu teatris,“ märkis uurimuse esimene autor Thomas Andrillion. Esimest tüüpi und täheldatakse tavaliselt sügavas unes, teist tüüpi stseene aga kiires või paradoksaalses unes, mida iseloomustab silmamunade kiire liikumine ja lihaste lõtvus.

„Idee, et une ajal liikuvatele silmamunadele vastab mingisugune tegevuspaiga muutus, on olemas olnud juba pea sellest ajast, kui psühholoogid REM-und esimest korda kirjeldasid. Hüpoteesi on aga olnud raske kontrollida, kuna selleks peab tavaliselt lähtuma unest üles äratatud katsealuste ütlustel,“ selgitas neuroteadlane. Seejuures ei garanteeri aga mitte miski, et inimeste kirjeldused reaalsusega kokku langevad. Ilmselt on igaüks kogenud, kuidas meeldivat unenägu meenutades selle üksikasjad käest libisevad, justkui liiv näppude vahelt.

Andrillioni ja ta kolleegide ajakirjas Nature Neuroscience ilmunud töö 19 reaalse inimese aju elektrilise aktiivsuse jälgimisel. Mõnede epilepsiahaigete seisundi leevendamiseks jääb ravimitest vajaka. Ajju siirdatakse elektroodid, mis saadavad krambihooge põhjustavatesse ajupiirkondadesse nõrku elektriimpulsse. „Samal ajal avavad need meile ainulaadse võimaluse jälgida, millised nende ajupiirkonnad ühel või teisel ajahetkel aktiivseks muutuvad, lausa üksikute neuronite tasandil,“ sõnas Andrillion. Kokku jälgis töörühm korraga kuni 40 ajurakku.

Kitsamalt keskendus ta kolleegidega oimusagara keskosale, mis täidab mitut erinevat funktsiooni. „Mõne aasta eest näitas (uue uurimuse kaasautor) Itzhak Fried, et seal leiduvad muu hulgas ajurakud, mis hakkavad laenglema, kui inimesed vaatavad või näevad kuulsaid inimesi nagu Jennifer Anistoni ja kuulsaid paiku, näiteks Kuldvärava silda San Fransiscos,“ märkis Andrillion. Piltlikult on tegu sillaga, mis ühendab inimeste nägemistaju nende eelnevate mälestustega.

Aktiivsusmustreid analüüsides pani ajuteadlane kolleegidega tähele, et samas ajuosas nähti ajurakkude aktiivsuspuhangut, kui uurimisaluste silmamunad REM-unes liikusid. „Jälgisime nende ajuaktiivsust ka siis, kui nad ärkvel olid. REM-unes nähtud tähelepanu püüdnud mustrid olid äärmiselt sarnased hetkele, mil katsealuste vaatevälja ärkvel olles midagi uut satub. See annab alust arvata, et sama aktiivsus märgib unes stseeni vahetust,“ selgitas Andrillion. Vähemalt viitasid ärkvel olles tehtud katsed, et alternatiivsed selgituste paikapidavus on ebatõenäolisem.

Tõlgendus võiks lisaks selgitada, miks liiguvad REM-une ajal veel sündimata laste ja pimedate inimeste silmad. Silmade liikumine ei vasta tegevuspaiga või uue stseeni seiramisele, vaid pigem peegeldab see unenägude sisu muutumist.

Pikemas perspektiivis võiks Andrillioni sõnul une ajal nähtava ajuaktiivsuse jälgimine viia seadmeteni, mille abil oleks võimalik aimu saada sellest, mida inimesed parasjagu unes näevad.

„Nende loomise peamine eesmärk ei pea olema ilmtingimata meelelahutuslik. Maailmas on inimesi, kes kannatavad krooniliste õudusunenägude käes. Nende elu muutuks tunduvalt paremaks, kui me suudaksime nende unenägude sisu mõjutada või vähemalt nad enne nende nägemist äratada,“ mõtiskles ajuteadlane. Selleks on vaja aga piltlikult välja selgitada, millised aktiivsusmustrid vastavad koletisele ehk magavate uurimisaluste ajuaktiivsust jälgida ning regulaarselt üles ajada, et pärida, mida nad parasjagu unes nägid.

Samuti lööb uus töö järjekordse naela Sigmund Freudi poolt populariseeritud ideesse, et unenäod peegeldavad inimeste sisemisi salasoove ning unes nähtavatel objektidel ja inimestel on teatav sümbolistlik tähendus. Selle asemel näib REM-une näol olevat tegu lihtsalt erilise teadvusseisundiga.