Sünnitajate vanus on nihkumas järjest enam 30. ja 40. eluaastatesse ja rasedustüsistustega patsientide arv on tõusuteel. Tüsistuste varajaseks prognoosimiseks ja ennetamiseks on võimalused kasinad ning ennetava ravi võimalused puudulikud.

Tulevikus võib see aga oluliselt paraneda, sest Tartu ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi inimese molekulaargeneetika uurimisrühm on koostöös Tartu ülikooli kliinikumi naistekliinikuga kogunud platsenta genoomi kohta ainulaadseid andmeid.

“Me saime pika nimekirja geene, mis võiksid olla abiks rasedustüsistuste ennetamisel või ennustamisel,” ütles uuringu esimene autor Tartu ülikooli teadur Siim Sõber. “See on väga hea vundament, mis võimaldab tuvastada tüsistustega seotud uusi biomarkereid ja terapeutilisi märklaudu,” lisas uurimisrühma juht professor Maris Laan.

Maailma suurima andmestiku, mis kirjeldab rasedustüsistusi mõjutavaid platsenta geene, avaldas teadusajakirja Nature tütarajakiri Scientific Reports.

Preeklempsiat dirigeerib platsenta

Platsenta on lapse ja ema vahel tähtis sõnumite edasikandja. See toodab hormoone, mis aitavad rasedusel tekkida, ema organismil sellega kohaneda ja tagab raseduse normaalse kulgemise. Platsenta geenide avaldumise dünaamikast sõltub, kuidas platsenta raseduse erinevaid etappe toetab.

Kõrvalekalded platsenta geenide avaldumismustris võivad põhjustada erinevaid rasedustüsistusi. Neist üks sagedasemaid on preeklampsia, mis vaevab kolme kuni viit protsenti rasedatest, põhjustades äkilist rasedusaegset vererõhu tõusu, millega võivad kaasneda häired kogu ema organismi tasakaalus.

Preeklampsia on tõsine haigus, millel on pikaajaline mõju nii ema kui lapse tervisele. Emal võib see viia pöördumatute kahjustusteni neerudes, maksas ja muudes elutähtsates organites ning kõige ekstreemsematel juhtudel võivad tekkida ka eluohtlikud krambid.

Kuna haigus põhjustab platsenta verevarustuse halvenemist, ei saa loode piisavalt hapnikku ja toitained ning loote üsasisene kasv ja areng võivad olla häiritud. Ulatuslikumate tüsistuste vältimiseks lõpetatakse preeklampsiaga rasedus tihti enne sünnitustähtaega ja sünnib enneaegne laps. Viimane on aga täiendavaks riskifaktoriks lapse tervisele kogu elukaare jooksul.

Tartu ülikooli molekulaargeneetikud tegid Happy Pregnancy uuringu raames avaldatud teadusartiklis kindlaks, et preeklampsiat põhjustab süstemaatiline ja laiaulatuslik platsenta geenide avaldumise häire. Selline häire haarab sadu kuni tuhandeid geene, mille tõttu preeklamptilise platsenta transkriptoom ehk kogu toodetav RNA profiil tervikuna erineb normaalse raseduse geenide avaldumuse mustrist.

Teadlased peavad võimalikuks, et sellist süstemaatilist häirunud geenide avaldumist mõjutavad vaid mõned üksikud nn regulaator- või kontrollgeenid nagu AP2, LRF ja SP1. Selle hüpoteesi paikapidavust on plaanis kontrollida järgmiste molekulaarbioloogiliste uuringutega.

Teadur Siim Sõber ütles, et põhimõtteliselt võib tulevikus võimalikuks saada ka ravimite abil teatud oluliste geenide sisse- ja väljalülitamine nii, et tüsistusi on võimalik ära hoida. “Selliste ravimite väljatöötamiseks on hädavajalik leida üles võimalikud sihtmärgid ja selle jaoks on meie avaldatud töö väga tähtis.”

Alus tüsistuste ennetamiseks

Teadlased leidsid, et preeklampsia juhtumitel, millega kaasneb ka loote kasvuhäire, on geenide avaldumise profiil kõige sarnasem platsentadele, mis pärinevad rasedustest, mille puhul sündis väikese sünnikaaluga vastsündinu.. “See viitab, et mõlemal juhul on põhjus raseduse alguses platsenta häirunud arengus. See mõjutab omakorda loote kasvu ja arengut. Ekstreemsematel juhtudel, näiteks vastusena loote ebapiisavale toitainetega varustatusele, võib tekkida emal preeklampsia,” rääkis Laan.

Ka teiste rasedustüsistuste puhul on häiritud samade geenide töö, mis preeklampsia korral, ent vähemal määral. See näitab ühelt poolt, et platsenta genoom reageerib paindlikult ja pidevalt oma keskkonnale ja loote ning ema vajadustele, et oma ülesannetega toime tulla. Teiselt poolt on siiski olemas üldine vastusreaktsioooni muster keskkonna stressile.

“Samal ajal kui preeklampsia on dirigeeritud platsenta poolt, tundub rasedusaegne diabeet olevat rohkem seotud ema ainevahetusega,” lisas teadur Sõber uuringu põhjal.

Ajakirjas Scientific Reports avaldatud platsenta geenide nimekirja põhjal saavad teadlased edasi keskenduda neile geenidele, mis kodeerivad ema vereringesse sekreteeritavaid valke ja hormoone. Nende avaldumise taset saaks potentsiaalselt määrata raseda verest, et arendada edasi biomarkeriteks. Nii oleks võimalik koguda informatsiooni raseduse edasise kulu ja selle riskide kohta. “Kui me suudame ennustada, kas rasedus lõppeb normaalselt, enneaegselt, preeklampsiaga või on mõne teise tüsistuse oht, saavad arstid nii ema kui lapse eest paremini hoolt kanda,” sõnas Sõber.

Avaldatud unikaalse andmestiku loomiseks analüüsisid teadlased korraga viite erinevat raseduse kliinilist stsenaariumit. Nendeks olid normaalne rasedus; preeklampsia; raseduseaegne diabeet; rasedused, mille puhul sündisid normist oluliselt madalama või oluliselt kõrgema sünnikaaluga lapsed.

Platsenta geenide avaldumise profiili määramiseks kasutasid Tartu ülikooli teadlased innovaatilist teise põlvkonna RNA järjestusanalüüsi ehk sekveneerimise metoodikat. See sai võimalikuks tänu koostööle Helsingi ülikooli Soome molekulaarse meditsiini instituudi järjestamise tuumiklaboriga.