Väljasuremine on evolutsiooni loomulik osa. Uued liigid tekivad ja vanad kaovad. Tsükkel jätkub senikaua, kuni on Maal üleüldse elu. Ent tavaliselt toimub ühe liigi teisega asendumine suhteliselt aeglaselt. Eelnevate uuringute kohaselt kaob saja aasta vältel iga kümne tuhande liigi kohta ilma suuremate katastroofideta kuni üks liik. Kaugelt vähem kui tänapäeval. Taolised uurimused on sattunud aga tavaliselt kõva kriitikatule alla.

Veenvama hinnangu andmiseks keskendus Mehhiko riikliku ülikooli ökoloog Gerardo Ceballos kolleegidega vaid selgroogsetele, kelle säilmed säilivad kivististena paremini kui putukate ja taimede omad. Tänaseks päevavalgele tulnud imetajate fossiilide põhjal leidis Ceballos, et minevikus on iga saja aasta jooksul iga kümne tuhande liigi kohta välja surnud 1,8 liiki.

Seejärel kogus Ceballos kolleegiga kokku andmed kõigi ülemaailmse looduskaitse liidu poolt väljasurnuks kuulutatud liikide kohta, kes on maailmast kadunud viimase 500 aasta vältel. Saadud liikide arvu loomuliku väljasuremistempoga võrreldes leidis ta, et see on viimasest 53 korda suurem. Kui alates 1900. aastast oleks üheksa selgroogseliigi välja suremine olnud paratamatu, siis reaalses maailmas on väljasurnuks kuulutatud vähemalt 477.

Väljasuremise tempo kiirenemise taga on äärmiselt tõenäoliselt inimtegevus. Uurimuse juhtivautor Gerardo Ceballos leiab ERR Novaatorile antud intervjuus, et nõnda saavad liikide laialdasemat väljasuremist aeglustada või peatada vaid inimesed ise.

Kuues väljasuremislaine kui selline pole sugugi uus idee ja ilmselt oled sellega selle erinevates variatsioonides kokku puutunud terve oma karjääri vältel ehk viimased paarkümmend aastat. Miks uurimuse järeldused meile endiselt üllatavana tunduvad ja seda suureks uudiseks peetakse?
Inimesed on sellest varem rääkinud. Ent küllaltki paljud on olnud selle suhtes skeptilised, sest teadlased pole esitanud piisavalt veenvaid tõendeid ja andmeid. Seetõttu tegime me oma töös nii vähe oletusi kui võimalik ja lõpphinnang oli seetõttu küllaltki konservatiivne.

Esiteks lugesime me viimasel ajal väljasurnud liikideks vaid neid, kellele on vastava staatuse andnud ülemaailmne looduskaitse liit (IUCN). Organisatsiooni kriteeriumid on selles suhtes väga ranged – näiteks peab liiki kuuluva isendi viimasest silmamisest mööduma 40-50 aastat. Teiseks leidis üks mu kaasautor 2011. aastal imetajate loomuliku väljasuremistempo viimase kahe miljoni aasta jooksul, võttes aluseks väga massiivse kivististe andmebaasi, millesse on koondatud andmed enamike tänaseks leitud imetajate fossiilide kohta.

Ja loomulikult on küllaltki uudne, et me saime väga konservatiivsetele eeldustele vaatamata ikkagi tulemuseks nii suured numbrid. Neil on märgatav mõju, sest arvutuse taga olevast loogikast saavad aru ka inimesed, kes teadusega ise ei tegele.

Kui räägime skeptikutest, siis kui suur osa neist toetub teaduslikele argumentidele?
Tuleb mõista, et on inimesi, kelle mured on ja olid õigustatud. Kõigil esitletud andmetel pole olnud väga tugev alus. Näiteks on mõned teadlased toetunud väljasuremistempo ja juba välja surnud liikide arvu määramisel liikide arvu ja nende asuala suuruse suhet. Me teame faktiliselt, et mida suurem on mingi maa-ala, seda rohkem liike seal reeglina elab. Ent me ei tea täpselt kui palju – see suhe pole üks-ühele.

Teisalt on sul terve hulk inimesi, kellel on vastuolude külvamisel mängus omad huvid ja kes on erinevate tööstuste ja naftaettevõtete palgal. Isegi George Bushi valitsus kulutas küllaltki palju raha sellele, et maailma silmis probleemi ulatust vähendada. Kuigi nad kutsuvad end skeptikuteks, pole sellel tiitlil sisulist alust. Tänaseks on selge, et inimesed põhjustavad liikide väljasuremist ja liigid kaovad oluliselt kiiremini, kui viimase paari miljoni aasta jooksul, meenutades ulatuselt mineviku massväljasuremiste ajal nähtut.

Nii et praegu nähtavat väljasuremist võib õigusega nimetada kuuendaks väljasuremislaine alguseks? Kui täpselt me selle algust määratleda saame?
Selles pole juba meie töö põhjal mingit kahtlust. Võib arvata, et elupaikade hävimise, keskkonnareostuse jmt tagajärjel kaotaksime me tegevusetuse korral suurema osa selgroogsetest loomaliikidest järgmise 40-60 aasta jooksul. Sarnast trendi võib näha ka teiste klaadides. Näiteks hiljuti Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes ilmunud uurimuses leiti, et viimastel sajanditel on kadunud umbes seitse protsendi selgrootute liikidest.

Andmete põhjal võib öelda, et tavapärasest rohkem liike suri välja juba 1500. aastatel, ent tempo on oluliselt kiirenenud viimasel sajandil. Viimased 40 aastat on olnud lugu eriliselt halb. Rõhutaksin taas, et IUCN-i kriteeriumid on väga ranged. On küllaltki tõenäoline, et oleme kaotanud kaks korda rohkem liike, kui me uurimuses järeldame.

Miks me üldse sellest hoolima peaksime, et mõni liik kuskil Lõuna-Ameerika kolkas väljas sureb?
No esiteks võime me välja tuua kõik need eetika, moraali ja religiooniga seonduvad põhjused, kuna väljasuremistempo on kiirenenud inimtegevuse tagajärjel. Kuid need pole kõige tähtsamad.

Me kõik vajame inimestena liigilist mitmekesisust ja ökosüsteemi poolt tasuta osutatavaid teenuseid, et maakeral valitseksid meile sobilikud elutingimused, alates atmosfääris leiduvate gaaside suhtelisest sisaldusest ja puhta magevee kättesaadavusest, lõpetades meie poolt toiduks tarvitavate taimede tolmendamisega. Samuti põhinevad umbes 75 protsenti meditsiinis kasutatavates ravimitest vabas looduses kasvavate ning elavate taimede ja loomade sünteesitavatel ühenditel.

Nii vähendab iga liigi kadumine maakera võimekust inimesi elus hoida. Seda võib võrrelda telliskiviseinaga. Kui sa sellest ühe tellise eemaldad, siis ei kuku sein kohe kokku, kuid august pääseb tuppa tolmu ja müra. Kui sa seda järjepidevalt teed, kukub sein ühel hetkel täielikult kokku. Me ei tea täpselt millal, kuid see on paratamatu.

Isegi, kui inimesed probleemiga tõsisemalt tegelema hakkavad, on liikide väljasuremise taga olevatel protsessidel küllaltki suur inerts. Mis lootus on meil seda üleüldse aeglustada või peatada?
Arvan, et meil on endiselt selleks aega. Kui me end kokku võtaksime, siis oleks sellel märgatav mõju. Kuid aeg libiseb meil käest. Arvan, et see, mida me järgmise 10-15 aasta jooksul teeme, määrab terve inimkonna ning ka loomade ja taimede saatuse. Kuid ma olen üldiselt lootusrikas.

On tõsi, et kui sõnum praeguse olukorra tõsidusest laiemalt levib ja see inimeste käitumist muudab, pole võimalik probleemi olematuks muuta selles mõttes, et väljasuremine peatub täielikult ja momentaalselt, kuid me saame anda hävimisohus liikidele võimaluse taastuda. Looduskaitsele suurema tähelepanu pööramine tuleb kasuks nii otseselt meist sõltuvatele taime- ja loomaliikidele kui inimestele endile.