Doktoritöö: selvepildid on identiteeditööriistad, mitte nartsissistlikud nähtused
Eesti kultuuriruumis ühe esimestest ja tuntumatest selfie'dest tegi Hunt multifilmis „Oota sa!“. See ajas inimesi naerma, sest seadis Hundi totrasse enneolematusse situatsiooni. Mõnikümmend aastat hiljem teeb isegi president selvepilte ja see näib täiesti tavaline, sest paljud teevad seda.
Mõnel pool maailmas teevad inimesed selfie'sid ehk selvepilte kohe nii paljud, et seda on hakatud pidama psühholoogiliseks häireks ja eneseimetluslikuks nähtuseks. Tallinna ülikoolis on kohe-kohe kaitsmisele tulemas aga doktoritöö, milles tuuakse välja selfie'de sootuks teistsugune tahk.
19. juunil kaitseb doktoritööd Katrin Tiidenberg, kes uuris selvepiltide tegemist ning nende jagamist sotsiaalmeedias. Tema uuringu keskmes olid küsimused, milliseid tähendusi omistavad inimesed selvepiltidele, kuidas selvepildid mõjutavad inimest, pildi vaatajat ja kogukonna identiteeti.
Selvepiltide tegijate jaoks on viis ja põhjus, miks endast pilte tehakse enamasti võimalus eksperimenteerida enda minapildi ja kehaga. Selvepilt annab inimesele võimalusele õppida n-ö enda peegelpildist. Katrin Tiidenberg uuris selvepilte Tumblr.com keskkonna NSFW enesepildistajate kogukonnas. Sellest selgus, et selvepildid võimaldavad neile inimestele agentsuse- ning kontrollitunnet. Samas keskkondades, kus sotsiaal-tehnilised lubavused piiravad väljendusvabadust (nagu näiteks vene keelt kõnelevate rasedate naiste Instagrami kontod) muutuvad selvepiltide-praktikad dominantsete normatiivsete ideoloogiate kitsalt määratletud standardite taastootmise viisiks.
„Oluline on see, et selvepiltidele ei saa omistada ühest tähendust, mis nendega platvormilt platvormile või inimeselt inimesele kaasneks. Sarnaselt teistele eneseväljenduse viisidele, on ka selvepildid kontekstitundlikud,“ märgib autor väitekirjas. Isegi samasisuline selfie võib kanda erinevat tähendust mitte ainult erinevatel platvormidel, aga ka samal platvormil või samas kogukonnas.
Siiski väidab Tiidenberg doktoritöös, et selvepildid on erakordselt paslik tehnika enesereflektsiooniks, mida peetakse hilismodernsete ühiskondade sotsiaalsfääris ellujäämiseks eriti oluliseks.
Vaadates, millised kontekstid soodustavad selvepiltide enesereflektsiooni, eneseavastamise, ja minakonstrueerimise vahendina toimimist, muutub oluliseks seada küsimuse alla selline sotsiaalvõrgustike kultuur, kus valitseb sotsiaalne ja tehniline ühtesulavus, kus kõik kontod on omavahel seotud ning nimelised.
