"Minu tee valitud eriala juurde, ei tohiks olla kellelgi eeskujuks. Mul oleks tunduvalt parem meel, kui ma saanuksin kirjutada, et valitud eriala vastu tärkas mul sügav huvi juba koolipingis, nagu paljudel kolleegidelgi, et juba siis uurisin tulemusrikkalt geoloogia saladusi." Nii ütles Anto Raukas Noorte Hääle ajakirjanikule aastal 1977, mil ta valiti Teaduste akadeemia korrespondentliikmeks. Mille vastu aga tundis Anto Raukas huvi koolipingis?

"Ma võtsin osa kirjandusringi tööst, ajalooringi, geograafiaringi tööst. Sportisin. Ühest küljest mõjus selline laialipillutatus kahtlemata halvasti, kuid teisest küljest olen ma alati olnud seisukohal, et oma kitsamal erialal saab oma tööd teha vaid siis hästi, kui on küllaltki hea ettekujutus ka naaberaladest, naaberteadustest. Samuti ei pea ma õigeks seda, kui inimene pärast ülikooli lõpetamist läheb kitsamale erialale ja töötab selles valdkonnas kuni surmani, eriti meie Eesti tingimustes." Nii rääkis Anto Raukas 1982. aastal Eesti Raadio toimetajale Lembit Siimastele.

Kolleeg Tallinna ülikoolist, ökoloogiainstituudi vanemteadur Mati Ilomets, tõstab Anto Raukast teadlasena esile samuti selle poolest, et temaga on lihtne rääkida kõrvalerialadest, näiteks bioloogiast, sest Raukas haarab lennult võimalusi, kuidas erinevaid valdkondi omavahel teaduses lõimida.

Anto Raukas lõpetas gümnaasiumi kuldmedaliga ning just tol aastal oli Moskva riiklikus ülikoolis mõeldud üks õppekoht ENSVs kuldmedaliga lõpetanule aatomifüüsika erialal. Aatomifüüsika tõepoolest huvitas teda ka koolipõlves. „Mul erilisi raskusi ei oleks tulnud selle hõivamisega. Kuid teisest küljest on mulle alati meeldinud reisimine ja uute kohtade nägemine. Selleks pakuvad teatavasti kõige paremaid tingimusi kolm eriala: geoloogia, bioloogia, geograafia.“

Anto Raukase teadlasetee algas 1962. aastal kui ta 26-aastasena sai geoloogia-mineraloogia teaduste kandidaadiks ja 1972 aastal 36-aastasena doktorikraadi. 1977 valiti ta Teaduste akadeemia korrespondentliikmeks. Toona akadeemias peetud ettekanne "Põhjapoolkera kliima viimase 120 000 aasta jooksul ja prognoosid tulevikuks" väljendas tema geoloogi skeptilist hoiakut ning võrdles inimese tühisust geoloogiliste ja astronoomiliste mõjurite kõrval.

Armastus reisimise vastu aga ei kadunud ka tõsise teadustöö kõrvalt. Lennart Meri reisiraamatus "Tulemägede maale" seisab: "Istume Antoga lõhegeisri ääres ja mõõdame purske kestvust. Meie vaatluspäevikud on täis sekundeid ja sentimeetreid. Ja siiski tunduvad need arutul hulgal taevasse tõusvad aurusambad niisama salapärastena nagu saabumise õhtulgi. Varjud tihenevad. Siin meie jalgade ees on avatud maailma süda. Siin on tema tuksed kuuldavad ja nähtavad." Reis toimus aastal 1960. Sellelt ekspeditsioonilt tõi Anto Raukas kaasa rohkelt teaduslikku materjali, mille põhjal saadi teada, et geisrite purskerežiim on aastate jooksul oluliselt muutunud. Lisaks võimaldasid need teadmised oluliselt täpsemini kirjeldada geisrite purskemehhanismi. Seni puudusid täiesti andmed geisritoru geoloogia kohta.

Anto Raukas on töötanud geoloogia ja selle piiriteaduste eri valdkondades, kuid tuntust on leidnud eelkõige kui kvaternaarigeoloog. Kvaternaar on viimane 2, 7 miljonit aastat kestnud geoloogiline ajastu ja Eesti jaoks oluline, sest selle vältel toimusid mitmed jääajad ja jäävaheajad, mis on kujundanud meie maastikke.

Anto Raukas on kaasa rääkinud näiteks maavarade kompleksse kasutamise ja kaitse, nõukogude okupatsiooni tekitatud keskkonnakahjude teemadel. Tuumaenergeetika, kliimasoojenemine, fosforiidi kaevandamine, Tuhala nõiakaev, energia-alane julgeolek – need on vaid mõned teemad, millel kaasarääkimisega on akadeemik Raukas avalikkust teadusliku pilguga rikastanud.

Tema pikaajaline teadustöö ning ühiskonnaelu rikastamine teadusliku maailmapildiga saab tänavu 23. veebruaril vääriliselt ära märgitud riikliku elutööpreemiaga pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest.