Vajaduse sunnil

Alfaviirused, mille hulka ka chikungunya viiruspalavik kuulub, on olnud Meritsi uurimisrühma peamiseks uurimissuunaks juba selle loomisest saadik. Peamiseks uurimisobjektiks oli ja on aga tänaseni hoopis inimesi harilikult mitte nakatada suutev Semliki Forest viirus.

„2002. aastal ei huvitanud chikungunya viirus peaaegu kedagi. Huviorbiiti tõusis ta 2005/2006
epideemia ajal, kui India ookeani saartel toimus massiline nakatumine. Reunioni saarel
ja ilmselt ka Mauritiusel nakatus 4-5 kuu jooksul üle 30 protsendi elanikest. Viirus levis
edasi Indiasse,“ meenutas Merits. Kuigi Reunion asub Euroopast tuhandete kilomeetrite kaugusel, on see Prantsusmaa ülemereterritoorium ja seega Euroopa Liidu osa.

„Paraku puudus nendes kõikides maades 2005/2006 aastal alfaviiruste uurimise alal kompetents. Semliki Forest viirus on üks chikungunya viiruse lähemaid sugulasi. See tekitas vajaduse koostööks, kus ühelt poolt osalevad alfaviiruste uurimisega tegelevad laborid (nagu meie) ja teiselt poolt teadlased ja arstid maadest, kus viirus levib,“ lisas professor.

Tänaseks on uurimisrühm kirjeldanud kahte inimgeeni, mille avaldumisest haiguse kulg sõltub ja katsetavad rahvusvaheliste partneritega viirusevastaseid vaktsiinikandidaate. Samuti otsib Merits kolleegidega põhjuseid, miks viirus kroonilisi ja kauakestvaid vaegusi tekitab.

Külmad numbrid
Hetkel pole viiruse vastu vaktsiini ega ravi. Meritsi hinnangul pole probleemiks vaktsiini kavandamine ja algne katsetamine. Praktikas rakendatava lahenduse loomist takistab Meritsi sõnul hoopis tarbijaskonna suurus.

„Väljaarendamine võtab minimaalselt 6-7 aastat, tõenäoliselt rohkem ja maksab miljardi või vähemalt midagi selles suurusjärgus. Et need kulud tasa teenida peab vaktsiinil olema suur tarbijaskond,“ nentis professor, „kui vaktsiini doosi hind on 10 eurot, siis oleks vaja kulude tagasiteenimiseks turustada minimaalselt sada miljonit doosi inimestele, kes on lisaks ka maksujõulised.“ Sama peab paika ka mitmete teiste arengumaades levivate haiguste puhul.

Meritsi sõnul on tänaseks loodud kümneid paljulubavaid vaktsiinikandidaate. „Prekliinilise vaktsiini tasemel oleme katsetanud hiirtel umbes kümmet erinevat vaktsiinitüüpi ja ainus probleem on selles, et kõik töötavad nii hästi, et ei oska valida, mida võtta ja mida jätta. Teistel uurimisrühmadel on sama lugu – mida iganes ka ei katseta, kõik töötab ja enamasti üsna ühesarnase efektiivsusega,“ märkis ta. Inimestele lähedasema füsioloogiaga ahvide peal on katsetatud veidi vähem kui kümmet vaktsiini ja jõutud sarnaste tulemusteni.

„Kui tegemist oleks põllumajanduses või koduloomadel kasutavate vaktsiinidega, oleks ainsaks probleemiks valik, mida võtta ja mida jätta ning võiks tootmise ja kasutamisega alustada. Olukord on sama ka muude vaktsiinide puhul - inimese vaktsiinid põhinevad parimal juhul eelmise sajandi lõpu teadmistel, samal ajal kui veterinaarias kasutatakse kaasaegseid lahendusi,“ tõdeb Merits ning toob võrdluse iPhone'i ja numbrikettaga telefoni vahel.

Viirushaiguste kapriisid
Ravi leidmise osas on Merits veelgi pessimistlikum. Lisaks arendustööle kuluvale ajale ja rahale raskendab selle väljatöötamist viiruse iseloom. „Haiguse peiteaeg organismis on 4-7 päeva. Andmed näitavad, et viiruse paljunemine organismis toimub kõige efektiivsemalt just peiteaja lõpus või vahetult sümptomide ilmnemise. Hiirte mudelis, mis ei pruugi inimeses toimuvat päris adekvaatselt kirjeldada, on viiruse maksimaalse paljunemise ja sümptomite ilmnemise vahel isegi ca kahepäevane vahe: haiguspilt tekib siis kui viirus hakkab organismist kaduma,“ selgitas professor.

Viimane pole Meritsi sõnul üllatav, kuna haiguse sümptoome ei põhjusta mitte niivõrd viirus otseselt kui viiruse vastu suunatud immuunvastus. Nii oleks viirusevastase ühendi kasutamisest vähe kasu. Ravimid oleksid omal kohal küll kuid või aastaid kestva kroonilise infektsiooni puhul, kuid ka taolistele nakkusjuhtudele ravi leidmine pole lihtne.

„Enne kui mingit ravimit saab looma hakata tuleks aru saada, kuidas viirus kroonilise infektsiooni tekitab, kus ta üldse sellel aja on ja mida ta teeb, milline on sellega kaasnevate sümptoomide tekkimise põhjus ja kuidas need kaks omavahel seotud on,“ laiendas Merits. Kui esimestele küsimustele on osaline vastus leitud, siis viimase osas teevad teadlased praegu veel pelgalt oletusi.