Kuidas kõrgusehirmust võitu saada?
Psühholoogiakeskuse Sensus kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut Kati-Evelin Kalause sõnul on hirmutunne inimeste jaoks hädavajalik. Loogiliselt põhjendamatute hirmude mõju on aga võimalik nende vaidlustamisega järk-järguliselt kärpida.
„Hirm on üldiselt evolutsiooniline asi ja peaks tekkima ohtlikes olukordades, samamoodi ka kõrgusega seonduvalt. /.../ Kui on reaalne oht, siis hirm peab tekkima, selleks, et meie organism mobiliseeritaks põgenema sellest situatsioonist, aga lihtfoobia korral kardab inimene olukorda, kus reaalne oht puudub, see hirm on tema katastroofilistes mõtetes, tema peas,“ laiendas Kalaus.
„Kõrgusehirm on inimeste hulgas üsna sage hirm, aga väga harva võtavad inimesed sellega tegelemiseks midagi ette, kuna see ei häiri väga,“ sõnas psühhoterapeut. Ebameeldivaid olukordi on võimalik tihti vältida. Kõrgusehirmu avaldumiseks ei pea aga aeroakrofoobia all kannatavad inimesed tingimata kõrghoonete katustele ronima. „Nad aeg-ajalt kardavad ka tabureti peal seista või redeli peal ronida. See sõltub väga inimesest ja mõtetest tema peas, mis seda hirmu tekitavad“ lisas Kalaus.
Kõrgusehirmu on sarnaselt teistele lihtfoobiatele võimalik aja jooksul leevendada. „Tõendatult efektiivsed psühhoteraapia sekkumised, kognitiivkäitumisteraapia meetodid, mida lihtfoobiate puhul kasutatakse, on niisugused, kus tekitatakse järk-järgult kokkupuudet selle kardetud olukorraga. /.../ Efekt tekib läbi selle, et me vaidlustame neid irratsionaalseid katastroofilisi mõtteid hirmu enda või ohuga toimetuleku kohta,“ selgitas psühhoterapeut.
Kalaus rõhutab, et irratsionaalse hirmu eest põgenemine pole jätkusuutlik lahendus. „Kõik see, mis tõmbab ärevuse kiiresti maha, on täpselt seesama asi, mis seda pikemas perspektiivis säilitab ja süvendab. Tuleb lihtsalt hirmul lasta olla. Hirmul on selline tore eripära, et see langeb mõne aja pärast ise,“ märkis ta. Ärevuse korral pole eesmärgiks mitte sellelt teadlikult tähelepanu kõrvale juhtimine, vaid selle lihtsalt rahule jätmine.
Lihtfoobiaid võib kohata kõige sagedamini laste ja noorukite seas. Psühhoterapeudi sõnul on üheks kõige enam levinud lapsevanemate vääraks käitumismalliks hirmu pisendamine. „Tegelikult võiks öelda, et hirm on normaalne asi ja aeg-ajalt seda ikka tekib, /.../, aga see läheb ise üle. Teine asi on see, et ei tohiks kasutada sellist üleujutamist. Kui laps ikka väga kardab pimedust, siis sinna kottpimedasse teda üksi ikkagi ei tohiks jätta,“ lisas Kalaus.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa