Mõni aasta tagasi värbas Goethe instituudi ajuteadlane Ursula Voss oma kolleegidega Frankfurdis vabatahtlikke, kes oleksid nõus nende laboris magama. Erinevalt tüüpilisest uinakust pidid katsealused kandma EEG-öömütsikest, millega sai jälgida nende aju elektrilist aktiivsust. Lisaks treenisid teadlased neid oma silmi eelnevalt kokkulepitud viisil liigutama, millal iganes nende unenägu kirkaks muutus.

Kirgaste unenägude ajal suudab magaja teadvustada, et ta parasjagu und näeb ja unenäo kulgu mõjutada või isegi seda täielikult juhtida. Näiteks end käeviibutusega lõppeva hapnikuvaruga kosmoselaevalt põleva kaminaga Alpide mäestikuonni teleporteerida. „Me otsisime ajuaktiivsuse ja unenägude kirkuse vahel põhjuslikke suhteid,“ meenutas uurimuse juhtivautor Ursula Voss. Peagi märkasid nad, et kirgaste unenägudega seostub ajurakkude rütmiline laenglemine – otsmiku- ja oimusagara neuronid tulisklesid keskmiselt 40 korda sekundis. Tegu oli gammarütmidega.

Järgnev arutluskäik oli lihtne. „Meil tekkis küsimus, kas teadvusseisundit saaks une ajal täpselt samal sagedusel võnkuva elektrivooluga stimuleerides muuta,“ selgitas elektrilise stimulatsiooni kliiniliste rakenduste uurimisele keskendunud Michael Nitsche. Katse tarbeks värbas Voss kolleegidega 27 vabatahtlikku, kellest mitte ükski polnud seni kirkaid unenägusid regulaarselt näinud või vähemalt polnud neil sellest mälestust. Igal öösel stimuleeriti neid REM-une faasis kergelt erineva sagedusega vahelduvvooluga.

Elektriline stimulatsioon oli piisavalt nõrk, et vältida neuronite otseselt laenglema panemist, kuid samas piisav, et nende iseeneslikku tulisklemist mõjutada. Vahetult pärast stimulatsiooni aeti katsealused taas üles ning paluti neil erinevatest aspektidest hinnata, kui kirkad nende unenäod olid. „Ilma stimulatsioonita oli mõningaid kirgastele unenägudele omaseid elemente umbes iga kümnenda katsealuse unenäos. Elektrilise stimulatsiooni puhul kasvas kirkuse määr aga hüppeliselt – 50-80 protsendi võrra,“ lisas Nitsche.

Absoluutses mõttes polnud efekt siiski kaugeltki nii tugev, kui 'loomulike' kirgaste unenägude puhul oodata võiks. Kirkust defineeriti antud juhul kui unenäo nägemise teadvustamist, kolmanda isiku perspektiivi võtmist ning unenäo kontrollimist. Viie palli skaalal jäi nende väärtus vastavalt 0,6, 1,3 ja 0,5'ni. Samas rõhutab Nitsche, et stimulatsiooni mõju oli siiski ootamatult tugev, kui arvestada faktiga, et katsealustel polnud kirgaste unenägudega varasemat kogemust. Nagu mitmete teiste tegevustega, mängib ka kirgaste unenägude puhul vilumus teatud rolli.

Ent mis unenägude kirkuse kasvuni üleüldse viia võiks? „Tavaliselt on une ajal prefrontaalse sagara aktiivsus tavapärasest madalam, ajuosa on tähtis kontrollitud kognitiivsete protsesside juures. Võib spekuleerida, et just aktiivsuse vaibumine viib sürreaalsete unenägudeni ja muudab une reaalsusest eristamatuks. Sellisel juhul võiks järeldada, et sealsel aktiivsusel on unenägudele kirkuse andmisel ja nende teadvustamisel oluline roll,“ mõtiskles ajuteadlane

Nii lisab nähtusele sügavust seegi, et populaarse hüpoteesi kohaselt seostatakse gammarütme teadvusliku tunnetusega. Hüpoteesi kontrollimine on aga seniajani probleeme valmistanud. Samal ajal on kirkaid unenägusid nähtud ühe võimalusena, kuidas teadvuse olemusele lähemale jõuda. „Loodame, et see võimaldab gammarütmide ja teadvusliku tunnetuse vahelisi seoseid ja põhjuslikkust mõista,“ märkis Voss.

Kuid paralleelselt sügavamatele küsimustele vastuste otsimisega võiks sarnane stimulatsioon leida rakendust ka skisofreenia ja obsessiiv-kompulsiivse häire (OCD) leevendamisel.

„Üks OCD sümptomitest on mälestuskillud, mis võivad lisaks ärkveloleku ajale ilmneda ka unes. Need võivad küllaltki ebameeldivad olla, eriti seetõttu, et uni on reaalsusest eristamatu. Stimulatsioon pakuks patsientidele võimalust seda teadvustada. /.../ Skisofreenia patsientidel võivad ärkveloleku ajal hallutsinatsioonidega sarnased probleemid olla, need tunduvad reaalsed. /.../. Teadaolevalt on neil prefrontaalse sagara aktiivsus tavapärasest madalam. Nõnda võiks selle teatud sagedusel stimuleerimisega hallutsinatsioonide tõsidust leevendada,“ selgitas Nitsche.

Kuigi võimalusi elektrilise stimulatsiooni kasutamiseks vaimsete häirete leevendamisel on viimasel kümnendil üha rohkem uuritud, on praktilised teraapiad antud juhul siiski aastate kaugusel. Vossil ja tema kolleegidel on esimese pilootuuringu läbiviimine, kus stimulatsiooni reaalsetel patsientidel kasutada plaanitakse, alles ettevalmistamisel.

Viimane on ka üks põhjustest, miks Voss ja Nitsche kellelgi end kirgaste unenägude sagedamaks kogemiseks vahelduvvooluga stimuleerida ei soovita. „tACS on suhteliselt uus tehnika. Kuigi näib, et inimesed taluvad seda suhteliselt hästi ning meie ja teiste poolt läbiviidud uuringutes pole tõsiseid kõrvalnähte olnud, viime me katsetusi läbi siiski kontrollitud moel ja kontrollitud keskkonnas. Tehnikat on rakendatud paari tuhande, mitte paarikümne tuhande inimese peal. Inimesed võiksid olla teadlikud, et nad mõjutavad sellega oma ajufunktsioone. /.../ Seda ei tohiks kellegi garaažis teha,“ lisas ajuteadlane. Nii tuleb end esialgu kirgaste unenägude sagedamaks nägemiseks ise eelhäälestada.

Lisaks: „On inimesi, kes kannatavad selle all, et nende unenäod on pidevalt liiga kirkad. See ei ole alati meeldiv, mis on küllaltki tähtis,“ hoiatas Nitsche.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature Neuroscience.