„Meil on väga palju paisusid ja paisud põhjustavad väga palju probleeme jõgedele. Üks olulisemaid asju on see, et need takistavad kalade rändeid ehk kalad ei saa minna oma kudealadele. Tänase seisuga on umbes-täpselt 40 kalapääsu rajatud ja osaliselt on ka paisud likvideeritud, et kalad saaksid liikuma,“ selgitas Jürgenstein. Käigusolevate ja algavate projektide raames muutuvad tema sõnul ületatavateks kokku umbes 80 paisu.

Kõige parem meetod jõe elukeskkonna parandamiseks on tema hinnangul alati paisu kõrvaldamine, ent Jürgenstein tunnistab, et see ei ole alati võimalus. „Kui mingil põhjusel ei saa paisu maha võtta, /.../, siis järgmine võimalus selle tegemiseks on rajada möödapääs või kalapääs jõesängis. See oleneb hästi palju sellest, millised need konkreetsed tingimused jões on, mida seal teha saab,“ märkis hüdrobioloog.

Tehislikumaks lahenduseks olevate kalatreppide probleemiks on tihti see, et Eesti jõgede vooluhulk erineb aastaajati väga palju. „Trepid on sellised hädapärased asjad, kui ei mahu looduslähedast kalapääsu tegema,“ laiendas Jürgenstein. Viimaseks võimaluseks on kalalifti rajamine, mille tõhusus jääb tavaliselt 30 protsendi piirimaile. Lahendus on mõeldud eelkõige massrändega liikidele.

Üldjoontes on Jürgensteini sõnul projektide abil kalade olukord paranenud, kuid mitte kõikjal. „Kui me toome näiteks Põltsamaa jõe, siis see saab peaaegu täiesti vabaks paisudest. /.../ Mõnel pool, me teame, et näiteks Sindis on siiamaani asi lahendamata, seal on taga 90 protsenti Pärnu jõe valgalast, üks kuuendik Eestimaa territooriumist, kuhu kalad endiselt ligi ei saa,“ tõdes hüdrobioloog. Lisaks tuleb märkida, et Eestis leidub kokku üle tuhande paisu.