Plüschke-Altof nentis, et Eesti inimesed veedavad keskmiselt parkides vähe aega. Nad kõnnivad teele jäävast pargist läbi ja käivad põgusalt lastega mänguväljakul. Paremal juhul söövad nad seal ka lõunapausi ajal kaasavõetud eine. "Remondieelses Tammsaare pargis tehtud analüüsist selgus, et enamik viibis seal kõige rohkem 15 minutit," tõi ta näite.

Tallinnas kujutavad siinkohal erandit mõned Lasnamäe rohealad, kus lapsed ja teismelised veedavad iseseisvalt aega. "Osades Lasnamäe parkides toimib ka selline kogukondliku järelevalve mudel, kus vanemad ja vanavanemad vaatavad lisaks enda lastele ja lastelastele ka teiste laste järgi," kirjeldas Plüschke-Altof.

Üldiselt kipuvad inimesed rohkem aega veetma rohealadel, mis on mitmekesiste kasutusvõimalustega ning kus saab aktiivselt osaleda. "Tondirabas on nüüd lastele uhked mänguväljakud, võimalused grillimiseks ja pikniku pidamiseks, aga ka vaikselt olemiseks. Tundub, et see soodustab seal pikemalt aja veetmist," ütles keskkonnasotsioloog.

Erinevate kultuuritaustadega inimestel on erinev pargikultuur ja seetõttu ei kattu alati nende kasutatavad rohealad. "Kultuuriline segregatsioon avaldub ka nn rohesegregatsioonina, mis määrab muu hulgas, millistel rohealadel teatud ühiskonnagrupid eelistavad käia," selgitas Plüschke-Altof.

Pargikasutust mõjutavad vaikimisi ka sotsiaalsed normid, mille taga on tegelikult suured ühiskondlikud teemad. "Kellel on auto? Kellel on maakoht? Kellel on võimalik maale sõita? Paljudel kipub olema lähtepunkt, et saab ju maale sõita, ja seetõttu tunduvad neile osad tegevused – mida praktiseerivad need, kellel seda võimalust pole – linnas pargis kohatud," ütles keskkonnasotsioloog. Nii on olnud näiteks grillimise, päevitamise ja korilusega.

Kuigi segregatsiooni ennetamiseks pole lihtsat lahendust, saab mõne tegevuse normaliseerimisega eri rühmi ühendada. "Grillimisvõimaluse pakkumine on paljudesse hiljutistesse projektidesse sisse kirjutatud. Tundub, et seeläbi on see muutunud üldiselt vastuvõetavamaks. Samuti jagatakse korilusmatkadel teadmisi linnas kasvavate metsikute taimede ja toiduohutusnõuete kohta," ütles Plüschke-Altof.

Kõik teed ei vii parki

Miks aga mõni pargiala üldse inimesi ei meelita või on oma kunagise kütkestavuse minetanud? Lisaks kultuurilistele eripäradele ja atraktsioonide puudumisele väärivad rohealade kasina kasutamise põhjuste hulgas märkimist turvalisuse probleemid ja ebameeldiv mikrokliima – näiteks tugev tuuletõmme või suvisel ajal puuduv vari.

Samas ei peaks pargi vähest külastatavust nägema alati murekohana. Tegelikult on lausa hädavajalik, et mõnda parki kasutataks vähem – seal leiab oma koha ka rahu ja vaikuse otsija. "Reeda Tuula-Fjodorovi uuringud on näidanud, et näiteks Sütiste metsa ja laiemalt Nõmme-Mustamäe maastikukaitsealal nähakse just ülekasutust probleemina ja seal tekivad inimeste vahel ka kasutajakonfliktid," tõi Bianka Plüschke-Altof välja.

Mõnel teisel juhul on vähene kasutus ulatuslikuma probleemi kaasnähe. Näiteks Lindamägi ja Hirvepark on Tallinna vanalinnas omamoodi salajased ja vaiksed paigad, kuhu on hea linnakärast varjule minna. Ometi võib selle taga peituda laiem küsimus vanalinna muutumisest turistidele suunatud vabaõhumuuseumiks.

Niisiis on parkide kasutamisel tähtis tegur nende asukoht. "Oluline on mõelda, kus asuvad elamurajoonid, mis tüüpi inimesed seal elavad ning kas park jääb inimeste igapäevateele või tuleb sinna suure ringiga minna ja kui kõnnitav see tee on," sõnas Plüschke-Altof.

Lisaks asukohale mängib külastatavuse puhul olulist rolli ligipääsetavus. "Linnapargid peaksid olema võimalikult ligipääsetavad kõikidele ühiskonnarühmadele," ütles Plüschke-Altof. Ta lisas, et pargid võiksid olla eriilmelised ja erinevatele ootustele vastavad, kuna ka inimeste vajadused on erinevad.

Vaatlusuuringutest selgub, et peamised parkide kasutajad on väikesed lapsed, nende vanemad ja eakad, vähem on seal näha aga tööealisi mehi. Plüschke-Altof viitas siinkohal Londoni Ülikooli Kolledži inimgeograafia professor Russell Hitchingsi töödele.

Muu hulgas on Hitchings seadnud kahtluse alla levinud oletuse, et piisavalt paljude kvaliteetsete parkide rajamisest linna piisab, et inimesed neid kasutaksid. Ühes oma uuringus vaatles ta Londoni advokaate, kelle kontorihoone kõrval asus suur ja esinduslik park – justkui ideaalne koht lõunapausi veetmiseks ja lõõgastumiseks. Ometi ei kasutanud nn sihtrühm seda kunagi.

Lisaks ootuspärastele põhjustele, nagu soovile vältida riiete määrdumist või higistamist, selgus üllatav tõsiasi: kuigi advokaadid olid teadlikud looduskeskkonna rahustavast mõjust, vältisid nad parki teadlikult, sest tundsid, et suudavad oma tööd hästi teha vaid pideva pinge all. "See näitab, kuidas meie ühiskonnakorraldus – tööaja veetmise viisid, vaba aja harrastused, ajapuudus, inimeste ootused ja ootused inimestele – mõjutab ka linna rohealade kasutust," selgitas Plüschke-Altof.

Inimeste kaasamine rohealade planeerimisse ja arendamisse

Rohealade kasutajasõbralikuks ja linna kestlikuks muutmiseks on viimastel aastatel üha enam hakatud elanikke loomisprotsessi kaasama. Ometi pole kaasatus kui selline Bianka Plüschke-Altofi sõnul ainus lahendus. "Lisaks sellele tuleb tegeleda teadlikkuse tõstmise ja eelhoiakute ümberkujundamisega, seda nii kodaniku kui ka linnavalitsuse tasandil. Eriti oluline on see juhul, kui rohealade uuendamise projektidesse on üldine suund rahastajate poolt juba sisse kirjutatud," selgitas ta.

Eelhoiakuid ümberkujundavat planeerimist (ingl transformative planning) on vaja läinud paljudes Euroopa linnaprojektides, sealhulgas Tallinnas, näiteks Putukaväila arenduses, kus roheala uuendused tekitasid vastuolulisi tundeid nii kohalikes kui ka linnavalitsuses. "Kuna linnas on piiratud ruum, on nn vabadest aladest huvitatud paljud osapooled – ka need, kelle prioriteediks pole rohelised lahendused," ütles Plüschke-Altof.

Kaasamise ja veenmisega seotud väljakutsed on kerkinud teravalt esile projektides, kus plaanitakse linna rohealasid uuendada looduspõhiste lahenduste abil. "Tallinnas ja teistes Euroopa linnades on muutuste protsessi juhtimise väljakutse asjaolu, et osade kohalike arvates on rõhuasetus vales kohas," sõnas keskkonnasotsioloog.

Nende jaoks on rohelistest lahendustest olulisemad näiteks turvalisuse suurendamine, ajaloolise pärandi säilitamine või (hooajalise) ligipääsetavuse tagamine. "Kuigi neid aspekte on võimalik projekti integreerida, tekitab see ikkagi küsimuse, kuidas toimida olukorras, kus me peame ja tahamegi kaasata, aga lõpptulemus on mingil moel ette teada – tuleb eeskätt looduspõhine lahendus," kirjeldas Plüschke-Altof olukorda.

Kohalikke kaasates on keskkonnasotsioloogi sõnul kõige olulisem tagasi peegeldada, kuidas planeerijad nende pakutud ideid ja välja toodud murekohti arvesse võtta saavad, "et ei tekiks tunne, nagu kaoks kohalike sisend nn musta kasti". Muidu tekitab see omakorda umbusaldust ja vähendab motivatsiooni teine kord kaasa lüüa.

Õnnestunud roheala ei vaja kolossaalset eelarvet

Uhkete arendustega kaasneb ka rohegentrifikatsiooni oht. See tähendab, et rohealade rajamine ja korrastamine tõstab piirkonna kinnisvarahindu, mis tõrjub omakorda piirkonnast välja väiksema sissetulekuga elanikke. Rohegentrifikatsioon võib avalduda nii füüsilise ümberasumise kui ka psühholoogilise või kultuurilise tõrjutusena. Inimesed võivad tunda, et nad ei sobitu enam uute normidega ega saa oma varasemaid harjumusi jätkata.

Bianka Plüschke-Altof tõi näitena välja Karina Vabsoni uuringud Kurepõllu tühermaal, mis on osa Lasnamäe rohevõrgustiku arenguplaanist. Osa kohalikke oli mures tühermaa asemele pargi rajamise suhtes. "Seal on tuvila kukkede-kanade, kasside ja muude loomadega, taludeaegsed viljapuusalud, välja kujunenud koht, kus kohalikud käivad kättejuhtuvatest materjalidest mööblit ehitamas," kirjeldas ta tühermaa kirevat elu.

Kuigi tühermaale kiputakse ka prahti tooma, kaalus tühermaaga seotud vabadus osa kohalike jaoks üles pargiga kaasneva korra ja puhtuse. "Kerkivad küsimused, kas kasemahla võtmine, lillede korjamine, mööbli ehitamine, grillimine ja päikese võtmine oleksid lubatud ka korrastatud pargis – kas sellele vaadataks viltu?"

Selliste vastuolude ennetamiseks on nn parajalt roheline (ingl just green enough) mõtteviis. "See tähendab, et võime roheala luua näiteks tagasihoidlikumate meetmetega ja üleliia nn ilustamata. Lisaks eeldab see kohalike kogukondade vajadustest lähtumist, et uued lahendused ei hakkaks osasid inimesi välja tõrjuma," selgitas Plüschke-Altof.

Uhkete projektide puhul on oluline mõelda ka selle üle, millist sõnumit nad kannavad. Suurte rahaliste vahenditega projektid võivad jätta mulje, et rohelised lahendused ja kogukonnaaiandus on midagi kallist ja luksuslikku. "See ei tähenda, et rohealade arendamiseks ei peaks rahalisi vahendeid olema, aga kommunikatsioonis ja praktikas on oluline, et nn roheprojektid ei oleks ainult silmaga nähtavalt rohelised, vaid ka mõtteviisilt rohelised," sõnas keskkonnasotsioloog.

Seni on rohealade kujundamisel olnud suureks takistuseks usalduse puudumine oma elanike vastu, mis on väljakutse ka teistes Euroopa linnades. "Mulle tundub, et viimastel aastatel on see hoiak omajagu muutunud. Selleks on suure eeltöö ära teinud kogukonnaaiad näidates, et midagi hullu ei juhtu, kui linnaelanikud panevad ise käed külge," ütles Plüschke-Altof. Tema sõnul on eesmärk jõuda koosloomelise linnani. See ei eelda ainult koosloomelist disainimist vaid ka nn halle alu linnas, kus inimesed võivad ise vabamalt toimetada.

Lisaks tutvustas keskkonnasotsioloog Petr Jehlicka vaikse jätkusuutlikkuse ehk pärandtarkuse mõistet, mis viitab kohalikele, tihti tagasihoidlikele ja praktilistele viisidele loodusega koos elada – mitte tingimata läänest imporditud uuendustele.

"Eestis on seda kasutanud näiteks Lilian Pungas datša-aiandusest rääkides. Kuigi üha enam populariseeritud läänelikud kogukonnaaiad on tore algatus, mida ma igati pooldan, unustatakse vahel, et meil, kes me end maalähedasteks inimesteks peame, on juba aianduse ja koriluse praktikaid, mis hästi toimivad," ütles Plüschke-Altof.

Lõpetuseks – väga oluline on linna rohealade arendustes mõelda ka laste loodusega kontakti viimise võimaluste peale. "Aja jooksul on mänguväljakud kujunenud sellisteks, kus mänguala on aiaga ümbritsetud ja selle aia sisse pole jäetud ühtegi lille ega puud – kogu loodus on väljaspool," ütles Plüschke-Altof.

Kuigi uuemad rohealaprojektid on selles osas suure sammu edasi teinud, on neilgi vanemteaduri sõnul rohkem potentsiaali. "Seda ka taskukohaste vahenditega, nagu on näiteks kolahoovid tõestanud," rõhutas ta.