Prantsuse teadlased on nüüd avastanud ajupiirkonnad, mille aktiivsus on unenägude headel ja halbadel meelespidajatel erisugune nii une ajal kui ka ärkvelolekus.

Perrine Ruby ja ta kolleegid Prantsusmaa Rahvusliku Tervise ja Meditsiiniuuringute Instituudi Lyoni Neuroteaduse Uurimiskeskusest jaotasid 41 katseisikut kahte rühma: head unenäomäletajad, kellele meenus unenägu keskmiselt viis korda nädalas, ja halvad unenäomäletajad, kellele meenus unenägu keskmiselt kaks korda kuus.

Positronemissioontomograafia näitas, et headel unenäomäletajatel esines spontaanset ajuaktiivsust ühes otsmikusagara piirkonnas ja ka oimu- ja kiirusagara piirialal rohkem kui halbadel unenäomäletajatel. Et see viimati nimetatud piiripiirkond tegeleb teadaolevalt tähelepanu keskendamisega välistele stiimulitele, siis võib just siin peituda vähemalt osaliselt kahe inimtüübi erinevuse iva.

Ruby ja kolleegid on ühes eelmises uuringus juba tuvastanud, et head unenäomäletajad ärkavad öösiti sagedamini korraks üles kui halvad unenäomäletajad. Sagedam ärkamine on küllap seotud aju tugevama reageerimisega und häirivatele välisstiimulitele, näiteks helidele.

On ka teada, et uneolekus ei suuda aju uut infot hästi talletada. Uue info, sealhulgas unenäoinfo paremaks talletamiseks on seega tarvis ärkvelolekut, kas või aeg-ajalt. Nii tulebki välja, et kelle uni katkeb öösel kergemini, sellel on siis hommikul ka unenäod paremini meeles.

Lähemalt kirjutavad Ruby ja kaasautorid oma uurimistööst teadusajakirjas Neuropsychopharmacology.