Vanad valgud kinnitavad muinasaja Eesti laste hauapanuste soolist eripära

Umbes kümne-aastaste Eesti muinasaja tüdrukute ja poiste hauapanused muutuvad väikelaste omadest keerukamaks ning sooliselt eristavaks, osutab Tartu Ülikoolis valmiv doktoritöö. Kui varem on maetud laste sugu oletatud pelgalt hauast leitud esemete põhjal, siis nüüd annavad sugu peegeldavad vanad valgud selle kohta ammendava vastuse.
"Üldiselt on lapsed olnud arheoloogias tagaplaanil. Kuna lastematuseid on mõnevõrra vähem ja nad ei jäta arheoloogilisse materjali suurt jälge, on arvatud, et lapsed on olnud väheolulised," ütleb Tartu Ülikooli arheoloogia nooremteadur Karin Rannaäär. Viimaste kümnenditega on lapsed siiski samuti uurijate huviorbiiti tõusnud.
Näiteks analüüsis Keiti Randoja oma bakalaureusetöös Pada ja Kukruse laste hauapanuseid juba 2012. aastal. Toona võis poisse ja tüdrukuid eristada üksnes esemete eneste põhjal. Nüüd on lisandunud proteoomika ehk võimalus määrata vanu valke uurides täpselt maetute sugu.
Oma valmivas doktoritöös panebki Rannaäär Randoja hüpoteesid proovile, määrates vanade valkude põhjal Pada kivikalmesse maetud laste soo. Kukruse leiukoha 19 last plaanib ta vaadata nende võrdlusmaterjalina. "Minu esialgsetest tulemustest tundub, et umbes kümne aasta vanus on murdepunkt, kus muutub hauapanuste hulk ja keerukus," toob Rannaäär välja.

Odaotsad ja ehted
Kõigist Pada ja Kukruse matustest moodustavad lapsed ligikaudu ühe kolmandiku. Luustiku põhjal pole võimalik nende sugu määrata, sest lastel pole sootunnused veel piisavalt välja arenenud. Seni on neid eristatud ainult hauapanuste põhjal. "Oletus on olnud, et poistel on rohkem relvi ja tööriistu ning tüdrukutel rohkem ehteid," märgib Karin Rannaäär.
Tema ise asub seda oletust kontrollima paleoproteoomika ehk vanade valkude abil. "Hambaemailist võetakse analüüsid. Nende abil saab määrata, kas lapsel on olnud XY- või XX-kromosoom, mille põhjal saab määrata lapse soo," kirjeldab ta. Nii võib valgu- ja esemematerjali võrdluses selguda, kas vahel on poistele hauda kaasa pandud hoopis tüdrukute asju ja vastupidi.

Väiksematele lastele hauda kaasa pandud esemed on pigem lihtsad ja mõlemast soost lastel samad. "Põhilised hauapanused on ikkagi ehted ja rõivastusega seotud esemed. Rõivastus oli kaunistatud pronksnaastude ja -spiraalidega. Palju on ka kaelaehteid, käevõrusid ja helmeid," loetleb Rannaäär.
Mida vanemaks lapsed said, seda mitmekesisemaks muutusid nende hauapanused. Näiteks kasvas hauda sängitatud tüdrukutel ehete rohkus alates umbes kümnendast eluaastast ja need muutusid täiskasvanud naiste hauapanustega sarnasemaks.
Poistele pandi umbes samast vanusest alates hauda kaasa tööriistu, aga ka odaotsi. Rannaäär oletab ühe võimalusena, et poisid juba harjutasid relvadega võitlemist, sest ees ootas sõdalase elu. "Teine variant on lihtsalt, et hauda pandi kaasa odaots mõttega, et kui poiss oleks saanud täiskasvanuks, oleks temast võinud saada sõdalane," arutleb ta.

Lapsed kui väikesed täiskasvanud
Kahe leiukoha materjal on üldiselt sarnane. Padas kaevati läbi 171 matust, Kukrusel aga ainult 46. "Kukrusel on tegelikult väga rikkalikud matused. Lihtsalt kuna nende hulk on nii palju väiksem, võib jääda ekslik mulje, et seal oli Padaga võrreldes vähem mitmekesisust," osutab Karin Rannaäär.
Lapsi on üldiselt kalmistutel suhteliselt vähe, kuid kuhu neid veel maeti, vääriks nooremteaduri sõnul omaette uurimist. Mõlemal kalmistul on nad maetud täiskasvanutega kokku, ilma mingi omaette matusekombestiku või matmisalata.
See näitab Rannaääre sõnul, et kui varasema arusaama järgi peeti lapsi ühiskonna ebaoluliseks osaks, siis tegelikkuses nähti neis sisuliselt väikesi täiskasvanuid. "Muidugi peame arvestama, et me matuste põhjal ei näe, kuidas lapsed maailma nägid. Me näeme seda, kuidas matjad nägid lapsi," tõdeb ta.

Karin Rannaäär pidas ettekande "Children's Grave Goods and Biological Sex in Late Iron Age Estonia: A Case Study of Pada and Kukruse" Eesti juurte tippkeskuse doktorantide ettekandepäeval. Doktoritöö valmimist toetab Euroopa Komisjoni rahastatud projekt "Toiduidentiteedid: mitmekesiste ja dünaamiliste sotsiaalsete identiteetide tuvastamine biomolekulaararheoloogiaga".


















