Eestis räägitakse radikaliseerumisest ja poliitilisest vägivallast enamasti julgeoleku võtmes. Samal ajal näitavad teadusuuringud, et kõige tõhusam ennetustöö ei sünni mitte üksnes julgeolekuasutustes, vaid kogukondades: koolides, noortekeskustes ja peredes. Eriti oluline on kaasata noori endid.

Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete teadur Oksana Belova-Dalton uuris, kuidas Eesti 18–20-aastased noored tajuvad poliitilise vägivalla riske. Teadur intervjueeris selleks kümmet eesti rahvusest noort ning kümmet venekeelset Eesti kodanikku.

Teaduskirjanduse järgi on noorukieas identiteediotsing, ebakindlus ja tajutud ebaõiglus osa radikaliseerumise riskiteguritest. Eesti noorte vastustes peegeldusid kõik need elemendid: rahvuslikud traumad, segregatsioon, hirmud kultuurilise kadumise ees, majanduslik ebakindlus ning tunne, et mõne rühma hääl ei loe.

Samal ajal on Eesti geopoliitiliselt eripärases olukorras. Venemaa täiemahuline sõda Ukrainas ja sellele järgnenud hübriidmõjutuste kasv tõstsid poliitilise vägivalla teema teravalt päevakorda. Venemaa strateegias on hübriidsõda suunatud ühiskondade lõhestamisele ja ebakindluse külvamisele.

Uuringust tuli välja, kuidas noored tajuvad seda tausta selgelt. Nende hinnangul võib Venemaa pingeid Eesti ühiskonnas teadlikult õhutada, eriti eestlaste ja venekeelsete elanike vahel ning venekeelsete ja Ukraina sõjapõgenike vahel. Nad tõid välja, kuidas eesti- ja venekeelsed noored üksteist umbusaldavad.  

Intervjuudest selgus, et paljusid venekeelseid noori on hüütud halvustavate nimedega ja kuulnud kommentaare stiilis "mine tagasi Venemaale". Ka eestikeelsed noored tunnistasid, et sotsiaalmeedias ilmneb venekeelsete elanike suhtes palju vaenulikkust.

Samas pelgasid eestikeelsed noored, et vene keel ja kultuur võivad ohustada eesti keele ja kultuuri püsimist. Venekeelsed noored kirjeldasid aga tunnet, et neid peetakse teisejärgulisteks eestlasteks, isegi kui nad räägivad eesti keelt, on Eesti kodanikud ja näevad  end eestlastena.

Oksana Belova-Dalton rääkis, et probleem on Eestis sügavalt kanda kinnitanud ja sellest rääkisid kõik intervjueeritavad. "Noored, kes on käinud esimesest klassist saadik eesti koolis ja siin sündinud, ütlevad, et neid peetakse ikka immigrantideks ja okupantideks. Ilmselt tuleb taoline suhtumine venelastesse paljudelt kodust, kus on ajalooline trauma kaasa kandunud," märkis ta.

Radikaliseerumine on keeruline protsess, aga riskitegur võib Belova-Daltoni sõnul olla see, kui inimene tahab tunda end eestlasena, aga teda pidevalt lükatakse tagasi ning öeldakse, et ta pole õige eestlane.

Eestlaste ja venelaste hõõrdumises mängib Belova-Daltoni sõnul rolli nii riigi poliitika kui ka väline mõjutustegevus. Noored soovivad, et taolist vihaõhutavaid poliitilisi sõnumeid ja polariseerimist oleks vähem. Samamoodi tajuvad nii eesti- kui venekeelsed noored Venemaa mõjutustegevust olulise riskitegurina. Kardetakse, et korduda võib midagi pronksiöö laadset.

Keelel on noorte hinnangul siinkohal keskne roll: eesti noori ei ärrita mitte niivõrd rahvus ise, vaid vene keele kasutamine. Tekkinud on justkui keelehierarhia, kus vene keel paikneb kõige madalamal positsioonil.

Teine sageli mainitud teema oli rassism. Nii eestikeelsed kui venekeelsed noored tõdesid, et mustanahaliste ja Lähis-Idast või Aafrikast pärit inimeste kohta tehtud naljad on koolides ja sotsiaalmeedias tavalised. Sageli ei tajuta nende sõnul isegi seda, kust läheb nali üle vihkamiseks.

Muret teeb see, et vaenulikke hoiakuid väljendavad vahel ka õpetajad. Noored tõid näiteid juhtumitest, kus õpetajad seostasid teatud rahvusi kuritegevuse või ohtlikkusega. Belova-Daltoni sõnul tuleb õpetajal olla ettevaatlik, kuidas seda väljendada. "Näiteks kirjeldasid õpetajad noorte sõnul teisest rassist inimesi stiilis, et nemad on veidrad karjased, kes oskavad teha ainult kätetööd. Niimoodi ilmselt ei tasu ikkagi mitmekesisust õpetada," tõi ta näitena.

Samamoodi tõid noored välja, kui vastuolulisi lugusid õpetajad räägivad. "Üks noor tõi näiteks, kuidas ühes tunnis räägib õpetaja, kui tore oli Nõukogude liidus elada, sest sai igale poole reisida, aga nüüd on elu nii halb. Siis läheb ta järgmisesse tundi ja teine õpetaja räägib, kui võimsad on eestlased ning Nõukogude liiduski tegid eestlased tähtsaid otsuseid ja olid juhtivatel tasanditel, aga venelased on kõik lollid ja on valmis pudeli viina eest tegema ükskõik mida. Noored ütlesidki, et eks nad siis ootavad ära, millal õpetaja oma heietused lõpetab ning saab tunni juurde minna," ütles ta.

LGBTIQ+ kogukond kui suurim sihtmärk

Kõige vihatumaks rühmaks pidasid kõik intervjueeritud noored LGBTIQ+ kogukonda. Nende hinnangul on vaen seksuaalvähemuste suhtes tugevam kui teiste vähemusgruppide vastu. See oli Belova-Daltoni sõnul mõnevõrra üllatav.

Sotsiaalmeedias kohtab noorte sõnul rohkelt kommentaare, mis dehumaniseerivad LGBTIQ+ inimesi või kutsuvad otseselt üles vägivallale. Kiusamist ja tõrjumist esineb ka koolides. Mõned noored nägid reaalset ohtu, et Pride'i üritused või seksuaalvähemuste õiguste laiendamine võivad anda tõuke vägivallaks.

"Leidub palju kommentaare selle kohta, kuidas neil ei ole õigust elada ning nemad ei ole inimesed. See on dehumaniseerimine, aga kedagi rünnatakse just siis, kui teda ei peeta inimeseks. Üllatav oli ka see, et neid peeti justkui immigrantideks ja paluti mõnda teise riiki kolida, kui neile siin midagi ei meeldi," rääkis ta.

Intervjueeritavate vastused näitasid, et käitumismallid, millega noored internetis kokku puutuvad, on juurdunud ka päriselus. Küll aga mängib internetis olulist rolli anonüümsus, sest see lubab inimestel end palju radikaalsemalt ja vihasemalt väljendada.

Belova-Dalton uuris noortelt lisaks, kuidas LGBTIQ+ kogukonna vastast viha ennetada. Nad pakkusid välja, kuidas näiteks kirjanduses võiks valitud teosed olla mitmekesisemad, kus kas peategelane on vastava taustaga või kajastatakse teostest selliseid teemasid.

Misogüünia ja alfa-meeste mõju

Oluline teema oli ka naistevastane vaen. Viimastel aastatel on palju räägitud misogüünsetest suunamudijatest. Uuring kinnitab, et nende mõju on Eestis tuntav. "Kõik vastajad kommenteerisid, et nad on üllatunud, kui levinud on naiste vihkamine. Üllatav on see sellepoolest, et ühest küljest pigem tunnetatakse, et naisi Eestis austatakse, aga samas nähakse, kuivõrd levinud on põhikooli noormeeste seas naisi dehumaniseerivad hoiakud," rääkis ta.

Näiteks jagasid naissoost intervjueeritavad, kuidas mõni klassivend arvab, et naised on kärbsed, kes lihtsalt ringi lendavad. Või siis hindavad klassivennad kümne palli skaalal, kellega nad magaks ja kellega mitte.

Varasemad uuringud on näidanud, kuidas märkimisväärne osa poistest peab mehi naistest paremateks liidriteks. "See, mis tundus iseenesestmõistetava võrdsusena, on muutumas taas poliitiliseks vaidlusteemaks. Käisin hiljaaegu rääkimas Kuristiku gümnaasiumis. Uurisin gümnaasiumi õppuritelt, mis nad arvavad, mitu protsenti 15-aastastest poistest võis vastata rahvusvahelise kodanikuhariduse uuringus (ICCS1 2022), et naised ei sobi poliitikasse. Kuigi vastus on 24 protsenti, siis nemad arvasid, et kusagil lausa 80–90 protsenti," ütles Belova-Dalton.

Noored kui esmareageerijad

Kõik intervjueeritud rõhutasid, et poliitilise vägivalla ennetamisel on võtmetähtsusega teadlikkuse tõstmine ja kriitilise mõtlemise arendamine. Nad soovisid rohkem arutelusid koolides, mitmekesisuse käsitlemist õppekavades ning õpetajate paremat ettevalmistust.

Märkimisväärne on, et noored enda hinnangul näevad nad  radikaliseerumist esimestena. Nad eelistaksid probleemide tekkides rääkida oma klassis esmalt ise oma klassikaaslasega. Teisalt tunnevad nad, et neil puuduvad selleks teadmised. Paljud toetasid ideed luua sõltumatu äärmuslusevastane keskus, kuhu saaks pöörduda nõu ja toe saamiseks ning politsei asemel eelistatakse spetsialistide juhitud keskust.

Mida see kõik tähendab?

Uuring näitab, et Eesti noored tajuvad poliitilise vägivalla riske mitmel rindel: rahvustevahelised pinged, rassism, vaen LGBTIQ+ kogukonna vastu ja misogüünia. Need hoiakud ei piiru noorte hinnangul ühiskonna äärealadega, vaid on osaliselt normaliseerunud.

Helgema küljena tuli uuringust välja, kuidas noored märkavad probleeme, aga nad tahavad neid ka lahendada. "Nad tahavad sellest vihast üle saada, tahavad, et meil oleks tasakaalukas meedia, tahavad poliitikutelt paremaid ja selgemaid sõnumeid. Üks noor ütles ka, et kui me immigrante riiki võtame, siis poliitiline sõnum peaks ka olema piisavalt selge, et EKRE toetaja ei haaraks relva järele," märkis ta.

Samamoodi tahavad noored rohkem teadmisi radikaliseerumise kui nähtuse kohta. Näiteks, kui nähakse oma klassikaaslaste puhul sellele viitavaid ilminguid, siis mida sellega peale hakata. "Näitena toodi, kuidas klassivend on läinud Nõukogude mundris metsa ja siis pilte teinud. Mida sellisel juhul peale hakata? Noored ka ütlesid, et nemad ju tunnevad oma klassikaaslasi, saaksid sekkuda ja abi osutada, aga ei tea, kuidas seda teha. Selle üle mul on küll hea meel, et meil sellised noored on," lausus ta.

Noored nentisid lisaks, et Eesti haridus on rohkem keskendunud lääne kultuurile ja ajaloole. Rohkem võiks puudutada idamaid puudutavaid  teemasid, et saada aru, mis teisel pool maakera toimub,. "Seda selleks, et kõik võõras ja arusaamatu ei tooks kaasa igasugus stereotüüpe. Kõik tunnistasid ka, kuidas teadmatus loob viha," ütles ta.

Kui poliitikakujundajad ja haridussüsteem suudavad noori sisuliselt kaasata, võib just see osutuda Eesti parimaks kaitseks radikaliseerumise ja poliitilise vägivalla vastu. "Ma olin meeldivalt üllatunud, kui altid olid noored kaasa mõtlema ja kui sügav ning tervemõistuslik arusaam neil oli sellest, mis ümberringi toimub," märkis Belova-Dalton.