"Meedias on vaktsiiniskeptikuid kujutatud irratsionaalsete inimestena, kes on kaotanud usu sellesse, mida teadus ütleb. Mind huvitab, kuivõrd ja millistel tingimustel on ekspertide mitteusaldamine ratsionaalne ja mõistlik," rääkis Tartu Ülikooli filosoofia ajaloo teadur Toomas Lott.

Üks viis ratsionaalsuse hindamiseks on vaadelda seda, kui edukalt seob inimene oma veendumused ja uskumused tõendusmaterjaliga. "Ratsionaalne olen ma selle määratluse järgi siis, kui mu uskumused on kooskõlas tõendusmaterjaliga. Oluline aga on, mida inimene tõendina käsitleb, sest see omakorda sõltub taustauskumustest," sõnas Lott.

Ta lisas, et kui inimene otsustab peavoolumeediat mitte usaldada ja vormib oma uskumused alternatiivsetele meediakanalitele toetudes, saab ta selle definitsiooni kohaselt olla ikkagi ratsionaalne toimija.

Irratsionaalsust saab teisiti määratleda selle järgi, et inimeste veendumuste aluseks ei ole mitte tõepüüdlus, vaid soovmõtlemine. See ei ole suunatud tõe väljaselgitamisele, vaid selle kinnitamisele, mida inimene tahab tõesena näha. Seda nimetatakse Loti sõnul motiveeritud mõtlemiseks.

"Näiteks kui inimene tajub vaktsineerimist ohtlikuna, siis leiab ta põhjendusi, miks eksperdid, kes vaktsineerimist soovitavad, ei ole pädevad või on kallutatud. Siis ei ole ekspertide ebapädevaks või kallutatuks pidamine seotud tõeotsingu, vaid sooviga mitte loobuda uskumisest, et vaktsineerimine on ohtlik," selgitas Lott.

Kuigi inimene ise ei pruugi osaleda motiveeritud mõtlemises, võib ta sellisel juhul ratsionaalselt käsitleda kompetentse tõeallikana kedagi, kes seda teeb. "Suurem probleem, mis motiveeritud mõtlemist uurivast kirjandusest välja koorub, on järeldus, et enamus meie veendumustest ja uskumustest, olgu need majanduse või poliitika kohta, on läbistatud motiveeritud mõtlemisest. Teisisõnu, inimesed kalduvad tõeseks pidama seda, mis sobib nende väärtushinnangute ja üldise vaatega elule," rääkis Lott.

Kui pidada vaktsiinivastaseid irratsionaalseteks põhjendusel, et nad osalevad motiveeritud mõtlemises, siis peame seega möönma, et me oleme kõik irratsionaalsed. "Seetõttu ei ole mõtet vaktsiiniskeptikuid nimetada irratsionaalseks, pigem tuleks proovida mõista, milline on erinevate vaatekohade sisemine motivatsioon," arutles Lott.

Deradikaliseerumine algab usaldusliku kontakti loomisest

Royal Holloway, Londoni Ülikooli doktorantuuris äärmuslike vaadetega inimeste deradikaliseerumist uuriva Heidi Maibergi sõnul ei aita tõestele faktidele osutamine inimest ümber veenda. "Oluline on uurida, kuidas inimene oma maailma näeb ja olla hooliv, sest isiklik side ja usaldus on kõige alus. Öelda inimesele, et ta on rumal ja peaks kuulama endast targemaid seda sidet ehitada kindlasti ei aita," rääkis Maiberg.

Nõnda on väga oluline, et vandenõuteooriate võrgustikku sattunud inimestel oleks kontakte väljaspool vandenõumaailma kitsast ringi. Samuti ei tohiks siduda inimese identiteeti tema uskumuste või organisatsiooni kuulumisega. "Mida mitmekülgsem on inimese identiteet, seda keerulisem on teda ideoloogiliselt oma rüppe võtta. Kui inimene on samastanud näiteks vaktsiiniskeptitsismiga, siis teekond tagasi mitmetahulise identiteedi juurde võib olla pikk ja raske," sõnas Maiberg.

Kuigi inimeste radikaliseerumise põhjused on indiviiditi väga erinevad, on leitud ka olulisi ühisjooni. "Näiteks võivad olulist rolli mängida sotsiaalmajanduslikud ja psühholoogilised baasvajadused, samuti võib olla tegu väiksema enesedistsipliini ja allikakriitilisusega," rääkis Maiberg. Tänu ühistele haavatavustele saab inimeste deradikaliseerumise juures kasutada ideoloogiaüleseid meetodeid, mis on rakendatavad näiteks nii islamistide kui ka paremäärmuslaste puhul.

Maiberg märkis, et äärmuslik grupp või vandenõuteooria justkui pakub lahenduse inimese ees seisvatele keerulistele probleemidele. "Niimoodi tekib inimesel tunne, et tal on suurem kontroll oma keskkonna üle, samuti annab see kindlama minapildi ja seletuse, miks ei lähe inimesel kaaslastega võrreldes samavõrd hästi," selgitas doktorant.

Indiviidi- ja struktuurikeskne lähenemine

Toomas Lott lisas, et filosoofias räägitakse kahest olulisest intellektuaalsest voorusest. Esimene on alandlikkus, mis tähendab suutlikkust võtta arvesse oma ekslikkust. Teiseks on oluline avatud mõtlemine ehk võime kaaluda alternatiivseid seletusi. "Uuringud on näidanud, et näiteks vaktsiiniskeptikute seas on nende vooruste tase üpris madal. Seega oleks üks variant katsuda muuta pikemas perspektiivis üldisemaid mõtlemisharjumusi, mis aga eeldaks individuaalset lähenemist," sõnas teadur.

Lisaks tuleks Loti sõnul tähelepanu pöörata niinimetatud kõlakodadele, mis võimendavad teatud laadi informatsiooni. Inimene ei tee kõlakotta sattudes midagi valesti, sest ta töötleb talle esitatud informatsiooni igati pädevalt. "Probleem on selles, mis laadi informatsiooni ja tõendeid talle esitatakse ja kuidas seda tehakse. See võib lõppeda sellega, et inimesel on hulk vääraid uskumusi, olgugi et ta on tõendusmaterjaliga käitunud igati ratsionaalselt," rääkis Lott.

Lahenduste otsimisel võib Loti sõnul seega eristada indiviidikeskset lähenemist, mille puhul tegeletakse üksikisiku mõtlemisharjumustega, ning struktuursemat lähenemist, mis tähendab, et eesmärgiks võetakse infoleviku mehhanismide muutmine ja kõlakodade lammutamine. "Ilmselt tuleks tegeleda muidugi mõlemaga," nentis Lott.

"Olen nõus, et oluline ei ole uurida mitte ainult seda, miks inimesed võtavad omaks vandenõuteooriaid, vaid just nimelt seda, kus see toimub, olgu selleks virtuaalsed keskkonnad ja kõlakojad või hoopis garaažid ja saunad," täiendas Maiberg.

Toomas Lott ja Heidi Maiberg arutasid ekspertide usaldamise üle 26. novembril toimunud Tartu Ülikooli eetikakeskuse korraldataval konverentsil "Kas usaldus teaduse vastu on kadunud? Koroonakriis kui usalduskriis". Konverentsi on võimalik järelvaadata.