Iraagi ja Süüria aladel tegutseva terroriorganisatsiooniga ISIS liitus 41 490 inimest ligikaudu 80 riigist. Teadlaste sõnul oli 2019. aasta seisuga naasnud nn pühasõja tandrilt 8200 inimest, kellest 29 protsenti leidis tee tagasi Euroopasse. Praeguseks võib naasnute arv olla suurem. Sellegipoolest on oluline teadvustada, et paljud ISIS-ega seotud inimesed ootavad siiani vastuseid tuleviku väljavaadete osas Iraagi vanglates ja kurdide aladel paikevates põgenikelaagrites, mistõttu naasvate inimeste arv Euroopasse ilmselt edaspidi kasvab.  

Deradikaliseerumine ja eemaldumine

Vanglakaristuse kandmisele lisaks on oluline, et inimene oskaks ja suudaks tulla tagasi ühiskonda. Terrorismivaldkonnas on taasühiskonnastumise eesmärkideks äärmuslase deradikaliseerumine ja eemaldumine, toetamaks inimese edasist vägivallavaba elu.

Deradikaliseerumiseks nimetatakse protsessi, kus inimene on loobunud ekstremistlikest vaadetest ja eemaldunud vägivallast. Eemaldumine (ingl disengagement) on aga protsess, mis viib pärast organisatsiooni ideoloogia läbikaalumist ja kognitiivset avanemist otsuseni organisatsioonist lahkuda.

Need protsessid võivad toimuda samal ajal, aga ei pruugi – inimene võib olla äärmusorganisatsiooni liige, aga mitte enam toetada nende ideoloogiat. Samal ajal võib ta lahkuda organisatsioonist, aga sisimas ikkagi pooldada nende poolt loodud maailmakorda. 

Ülevaate oma riikide deradikaliseerumist ja/või organisatsioonist eemaldumist toetavatest meetoditest andsid intervjuudes 17 Soome, Rootsi, Saksamaa, Ühendkuningriigi, Austria ja Hollandi spetsialisti, kelle seas oli nii Euroopa Liidu ja Siseministeeriumite ametnikke, psühholooge, noorsoo- ja sotsiaaltöötajaid, aga ka teadlasi ja deradikaliseerumisprogrammide loojaid. 

Terroristi taasühiskonnastumine

Intervjuudes keskenduti peamiselt kahele teemale: milliseid tegevusi äärmuslastega tehakse ja millest omavahel räägitakse.

Kui klient – nagu sageli mentorid inimesi, kellega töötavad kutsuvad -  ja mentor on loonud usaldusliku sideme, kaardistatakse koos äärmuslase abivajadused ja tegevused, mida indiviid soovib ette võtta, et saaks eluga edasi minna. Kaardistuse käigus tavaliselt selguvad ka põhjused, miks inimene üleüldse võttis omaks äärmusliku maailmavaate ja/või liitus organisatsiooniga. Seda infot saab võtta arvesse nii konkreetse inimese toetamisel kui ka äärmusluse ennetamistegevuse arendamisel.

Intervjueeritud organisatsioonide praktika oli üldjoontes sama. Äärmuslase deradikaliseerumist ja/või organisatsioonist eemaldumist toetavad tegevused jaotuvad nelja kategooriasse: 

1. Mentori määramine
2. Sotsiaal-majandusliku abi pakkumine 
3. Psühholoogiline nõustamine
4. Religioosne nõustamine

Kui klient – nagu sageli mentorid inimesi, kellega töötavad kutsuvad -  ja mentor on loonud usaldusliku sideme, kaardistatakse koos äärmuslase abivajadused ja tegevused, mida indiviid soovib ette võtta, et saaks eluga edasi minna. Kaardistuse käigus tavaliselt selguvad ka põhjused, miks inimene üleüldse võttis omaks äärmusliku maailmavaate ja/või liitus organisatsiooniga. Seda infot saab võtta arvesse nii konkreetse inimese toetamisel kui ka äärmusluse ennetamistegevuse arendamisel.

Üldjuhul toetab mentor inimest protseduuridega, mis on seotud kas tööotsingute, õpingute alustamise, jätkamise või mõne muu eluks vajaliku protsessiga. Vägivallast vaba sõpruskonna tekke toetamiseks aitab mentor leida inimesele vabaajategevusi, mille kaudu saab end väljendada, aga ka luua uusi tutvusi.

On ka neid, kellel on vaja psühholoogilist või religioosset nõustamist, et tulla toime läbielatuga ja seda mõtestada. Üldjuhul vajatakse siiski abi sotsiaal-majandusliku sfääri kuuluvate tegevustega.

Vestlused mentori ja kliendi vahel keerlevad peamiselt kolme teema ümber: 

1. Identiteet
2. Kuulumine ja kanalid
3. Religioon ja ideoloogia

Kuna äärmusrühmitusse kuulumine annab paljudele kaua-otsitud koha, arutletakse vestluse käigus palju inimese rolli üle elus ja ühiskonnas. Kellena ennast inimene näeb? Kes ta soovib olla? Mis on talle oluline? Kuidas ta saaks oma ideid ellu viia ja nt aidata sõjas kannatavaid süürlasi viisil, mis on seaduslik ja ei hõlma vägivalda? 

Olulisel kohal on vestlustes subkultuuris või rühmituses levinud narratiivid, nagu "Lääs vihkab moslemeid!" või "Kõik kristlased toetavad Palestiina okupeerimist!", mis on toetanud inimese eraldumist muust ühiskonnast ja õigustab inimese silmis ka (vastu)vägivalda teatud gruppide suunas. Vestlused teemal "Kuidas olla õige moslem antud riigis?" ja arutelud riikide välispoliitiliste otsuste ning tegude üle on väga olulisel kohal uue identiteedi leidmiseks, mille teket deradikaliseerumise ja/või eemaldumise protsess peaks soodustama. 

Uuringust tuli välja, et religioonist vestlemisest ei olda alati huvitatud. Üks põhjus on see, et paljud äärmuslased liituvad organisatsiooniga mitte ideoloogilistel, vaid sotsiaalsetel põhjustel. Kardetakse üksinda teistest maha jääda, kui ülejäänud sõpruskond on juba liitunud äärmusrühmitusega. Samuti nähakse võimalust teha karjääri, teha midagi olulist või lihtsalt kuuluda kusagile.

Kui aga avaldatakse soovi, saab  religioonist ja organisatsiooni ideloogiast rääkida mentori või kohaliku imaamiga. Kuna antud töö on väga individuaalne, siis nii mõnedki spetsialistid on leidnud end väga eripärastest olukordadest. Näiteks on juhtumeid, kus nii mentor kui ka äärmuslane on hakanud koos Koraani ja selle tõlgendusviise uurima, sest vestluste käigus on selgunud, et kumbki ei ole pühatekstiga põhjalikult tutvunud. 

Deradikaliseerimine vs deradikaliseerumise toetamine

Kõik spetsialistid rõhutasid intervjuudes, et iga inimene on indiviid ja põhjused, miks ta on jõudnud radikaliseerumise ja/või äärmusorganisatsiooniga liitumiseni on väga erinevad. Seepärast peab iga inimese toetamisel võtma aega, et selgitada välja tema teekonna tagamaad ja vajadused, et liikuda vägivallatu ja mõõdukat mõttemaailma hõlmava eluni. Need protsessid on pikad ja ei ole kindlaid retsepte, milliseid meetodeid kasutada ja kui kaua.

Teine oluline põhimõte on, et kedagi ei saa ega ka tohi sel teel sundida. Inimene peab ise soovima muutuda ja spetsialistid saavad teda seejuures aidata. Mitte kedagi ei saa sunniviisiliselt deradikaliseerida, küll aga saab toetada indiviidi deradikaliseerumist. 

Kaardistus praegu kasutusel olevatest meetoditest ja vestlusteemadest aitavad tõsta teadlikkust praktikatest, mis on kasutuses, aga ka toetab riike ja organisatsioone oma tegevuste loomisel, kellel veel taolisi programme ei ole. Lisaks, mõistes põhjusi, miks inimene radikaliseerus ja/või liitus äärmusliku organisatsiooniga, on võimalik luua tugevamad ja läbimõeldumad ennetusviisid, et vähem inimesi jõuaks vägivallani. 

Heidi Maiberg on Tartu Ülikooli religiooniuuringute magister ja Aasia keskuse spetsialist. Praegu uurib ta Royal Holloway University of Londoni doktorantuuris äärmuslaste deradikaliseerumis- ja eemaldumistegevuste mõju. 

Tema magistritöö "Islamistide deradikaliseerumist ja eemaldumist soodustavad meetodid ja teemad kuue Euroopa riigi näitel" pälvis 2018. aastal Politsei- ja Piirivalveameti teadus- ja arendustegevuse stipendiumi