"Kui avalikus ruumis on ebaturvaline liigelda, pelgavad seda kõik. Haavatavad rühmad, nagu naised, lapsed, puuetega ja eakad inimesed kardavad aga kõige rohkem," ütleb Tallinna Tehnikaülikooli sotsiaalgeograaf Pauline Baudens. See kehtib ka traditsioonilistes ühiskondades nagu India või Aafrika, kus üldiselt oodati naistelt koduspüsimist. Digiajastul on aga nendegi ellu tulnud nutikad abilised takso-, kaardi- ja toiduäppide näol.

Oma hiljuti kaitstud doktoritöös huvitas Baudensit, kuidas mõjutavad niisugused rakendused naiste liikuvust ja linnaruumitaju. Ta keskendus kahele juhtumiuuringule Pune linnas Indias ja Kongo Demokraatliku Vabariigi (DV) pealinnas Kinshasas. Ta tegi mõlemas linnas kokku 160 intervjuud nii kohalike naiste kui ka liiklusekspertidega. Samuti jälgis ta toimuvat osalusvaatlusega. "Üks mu uurimuse järeldusi oli, et mobiilirakendused hõlbustavad liikumist, aga soodustavad kullerteenuste kaudu liikumatust," toob ta välja.

Kuidas naisel liikuda sobib?

Kahest uuritud linnast vaatab Pauline Baudensi sõnul vastu üpris erinev pilt. Näiteks on olenevalt lugemisviisist 4,7 kuni seitsme miljoni elanikuga Pune linn tema sõnul suhteliselt turvaline. "Võrreldes India üldise mainega, kus naised kannatavad tänavatel ahistamise ja vägivalla all, on Punes olukord rahulikum," tõdeb ta. 

Traditsiooni kohaselt kolivad India naised abielludes oma  mehe pere juurde. Punes on aga kasvav IT-sektor, mis tõmbab palju noori inimesi sinna elama. Pere juurest omaette Punesse kolinud naisi piiravad traditsioonid juba märksa vähem. "IT-inimestele on linnas kohvikud ja klubid. Üksi elavad vallalised naised saavad neis käia ja teha, mida tahavad," kirjeldab värske doktor.

Kui Indias püüavad naised avalikus ruumis kokkupuuteid meestega vähendada, siis Kongo DV pealinnas Kinshasas on suhtumine kehadesse Baudensi sõnul leebem. "Samas sõidukis võivad olla meesjuht, naine ja veel üks mees, kes üksteist ei tunne, ja see on täiesti normaalne," piltlikustab ta. Kinshasas leiaksid mõlemad mehed ja naine ise, et see on naise turvalisuse huvides, samas kui Punes poleks sama olukord mõeldav. 

Mõlemas linnas huvitas Baudensit, kuidas liikuvusega seotud rakendused aitavad naistel neile seatud liikumispiirangutest üle astuda. "Naiste igapäevased sõidud on koduste kohustuste tõttu tavaliselt lühemad ja sagedasemad. Üldiselt on neil ka vähem raha, mis tähendab, et nad kasutavad odavamaid transpordivahendeid ja nende liikumisvõimalused on piiratumad," märgib ta. Olukorra valguses tahtiski värske doktor teada, kuidas naised äppe kasutavad ja kas rakendused pigem avardavad nende võimalusi või piiravad neid.

Ühest küljest ilmnes, et rakendused pakuvad naistele kindlustunnet, sest erinevalt bussisõidust jõudsid nad taksoga õigeks ajaks sihtkohta. "Rakendused lihtsustavad liikumist ja naised tõesti kasutavad neid. Nende kasutamissagedus sõltub aga sellest, kui palju kellelgi raha on," osutab Baudens. Samuti oleneb äppide kasutamine trendidest, naise elukohast, identiteedi teguritest ja sellest, kui vastuvõetav on äpikasutus tema perele.

Teisalt tuli ilmsiks, et mobiilirakenduste kasutamine pole kõigi jaoks alati mugav ega lihtne. "Sul on vaja osta internetimahtu ning sul peavad olema korralik telefon, piisavalt akut ja võrguühendus. See mõjutab su liikumist ja võib muuta sind vaesemaks," arutleb Baudens. 

Jõukamate lõbu

Mõlemas Pauline Baudensi uuritud linnas tõi liikuvusrakenduste kasutamine esile inimeste ebavõrdsuse. "Kinshasas on inimesed sageli nii vaesed, et ostavad andmemahtu päeva või nädala kaupa. Ainult jõukad jaksavad osta seda kuuks ajaks, mis on kokkuvõttes odavam," sõnab ta. 

Vaesemad kinshasalased püüdsid andmemahtu ka kokku hoida ja neil olid odavamad telefonid, mis kõikide rakenduste paigaldamist ei võimaldanudki. "Enamik neist ei teadnud Google Mapsist midagi või kasutasid seda lihtsalt mängimiseks. Asi võib olla ka selles, et Kinshasas ei tööta Google Maps nii täpselt," meenutab Baudens.

Punes kurtsid naised aga, et liiklus on häirivalt aeglane, isegi taksoga sõites. Samas oli neil taksos võimalik juba tööga alustada või lihtsalt lõõgastuda. "Huvitaval kombel eelistavad naised lõpuks hoopis koju jääda ja võimalusel ka kodust töötada. Nad ei taha välja minna, ilsmelt seetõttu, et väljas pole kuigi meeldiv," osutab Baudens. Naisi heidutasid välja minema nii ummikud kui ka kohtumine soovimatute inimestega. 

Baudens uuris oma töös sedagi, kuidas toetavad rakendused naiste öist liikumist. Siingi muutus elu lihtsamaks neil, kes rakendusi endale lubada said. Eriti kehtis see Pune kõnekeskuses öötööd tegevate naiste kohta, keda ettevõtted sõidutavad tööle tellimusvedudega. "Indias pered tihti ei aktsepteeri, et naised töötavad öösiti: sellega kaasneb stigma justkui nad võiksid olla prostituudid. Mobiilirakendused tellimusvedude korraldamiseks või omavalitsused, kes panustavad naistöötajate turvalisusesse, võivad siin abiks olla," arutleb Baudens.

Niisamuti uuris värske doktor toidukulleri-rakenduste kasutamist. Kuna Indias on kokkamine naistele suur argikohustus, huvitas Baudensit, kas nende elu hõlbustaks siinkohal äpid. "Selgus, et kullerirakendused toetavad ainult neid, kes saavad seda endale lubada, sest see on üsna kallis," osutab ta järjekordsele ebavõrdsusele. 

Ilmsiks tuli seegi, et toiduäpid soodustavad liikumise asemel koduspüsimist. Mõneti tunnistasid naised nende rakendustega seoses ka sõltuvust. "Nad võivad äpi kustutada ja siis uuesti alla laadida. Kuna tellitav toit on sageli rammus, paneb see neid ka kaalus juurde võtma," sedastab Baudens.

Äärmusliku ohutuse õppetunnid

Pauline Baudensi uuring puudutas küll kitsalt Pune ja Kinshasa linnas elavaid naisi, ent mõtteainest leiaks sealt Lääneski. "Euroopa, eriti Eesti konteksti, on ülekantav äppide seos liikumisturvalisusega: kuidas need aitavad naistel end turvalisemalt tunda," toob ta välja. Näiteks on Boldil eraldi teenust, kus naissoost klient saab sõita naisjuhiga taksos. 

Eriti Kinshasa pakub oma vägivalla- ja vägistamisjuhtumitega lääneriikidele aga äärmuslikke õppetunde. Näiteks jagavad naised Whatsappist oma sõiduteekonda lähedastega. Samuti salvestatakse seal taksos alati sõidu heli, et seda oleks võimalik vajadusel kasutada õiguskaitses. "Mõnes mõttes on see tõesti ohutum, sest juhid käituvad paremini, kui teavad, et neid salvestatakse," tõdeb Baudens.

Teisisõnu on Kinshasa naised leiutanud omad mobiiltelefonidega seotud taktikad, millega sõite turvalisemaks muuta. "See aitab läänemaailmal mõista, milliseid käitumisviise inimesed omaks võtavad, kui nad on hirmul. Niisugune teadmine võib aidata parandada linnade taristut," osutab värske doktor.

Ühte lahendust Baudensil uuringu põhjal pakkuda pole, kuid võtmesõna on tema sõnul kõigi ühiskonnarühmade, mitte ainult naiste, ohutus. "Turvalisusele ei tule mõelda ainult sõidu ajal, vaid ka siis, kui kõnnitakse bussipeatusesse või väljutakse taksost. Avalikke teenuseid luues tuleb poliitikakujunduses kõiki neid hetki arvesse võtta," sõnab ta.

R. Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudi doktorant Pauline Baudens kaitses doktoritöö "Digital Geographies of Women's Mobilities in Constrained Urban Contexts" ("Naiste linnalise liikuvuse digitaalsed geograafiad")  28. jaanuaril. Tööd juhendasid Tallinna Tehnikaülikooli kaasprofessor tenuuris Anu Masso ning nooremprofessor Ralf-Martin Soe. Oponeerisid professor Vania Ceccato KTH Kuninglikust Tehnoloogiainstituudist ja professor Paul C. Adams Texase Ülikoolist Austinis.