Selle aasta veebruari alguseks on jääga kaetud ligi veerand Läänemerest, sh Liivi laht, enamus Soome lahest ja Botnia lahe põhjaosa, kokku 120 000 km² ulatuses. Jää paksus Eesti rannikul ulatub kohati üle 30 sentimeetri. Jääolud koos väga madala meretasemega häirivad juba oluliselt saarte ja mandri vahelist praamiliiklust ning talvist navigatsiooni laiemalt. Satelliitpiltidelt vaadeldav jää ulatuse muutus on näha videol.

Jääolude muutlikkus Läänemerel vahemikus 24.12.2025–03.02.2026. Meresüsteemide kaugseire kliimateenus

Satelliitpildid jääseires

Tänapäeval on satelliitseire levinud ja igapäevane mitmetes valdkondades: meteoroloogias, mereseires, põllumajanduses, metsanduses jne. Satelliitpiltidel põhinev jääseire oli üks esimesi operatiivseid mere kaugseire rakendusi. Satelliitpilte on kasutatud talvise navigatsiooni planeerimisel juba eelmise sajandi 80. aastatest.

Muidugi on sensorid teinud suure arenguhüppe ja ka orbiidil olevate satelliitide arv on suurenenud, pakkudes seeläbi mitmekülgsemat ja kvaliteetsemat informatsiooni merekeskkonna kohta. Peamine merejää operatiivseires kasutatav kaugseiresensor on tehisavaradar (Synthetic Aperture Radar; SAR), mis võimaldab suurel alal iga päev kõrge ruumilise lahutusega jälgida jää ulatust, jää tüüpe ja teisi jää parameetreid.

Tänavuse talve jääolude võrdlus eelnevate talvedega

Just pikaaegne, vähemalt 30 aasta pikkune satelliitpiltide andmerida võimaldab meil tänavuse talve jääolud panna kliima konteksti. Kas see on erakordne või tavaline? Inimese mälu on lühike ja 10 aasta tagused talved hakkavad ununema. Keskkonna suurandmed aga ei luba meil unustada mineviku talvede jääolusid.

Vaadates vaid viimase kümnekonna aasta talvede jääolude satelliitpilte võib esmapilgul jääda mulje, et tänavune jaanuar on eriliselt jäärohke. Tõepoolest, enamik möödunud kümnendi talvedest on olnud tänavusega võrreldes pigem jäävaesed. Vaid 2024. ja 2018. jaanuar olid tänavusega sarnased ehk jääkatte ulatus üle 100 000 km².

Samas, kui võrdleme tänavust talve viimase 30 aasta talvedega, näeme, et 2026. aasta jaanuari jääkatte ulatus oli pikaaegse keskmisest vaid natuke suurem, ulatudes umbes 90 000 km²-ni. Ekstreemsetel talvedel on Läänemeres jääga kaetud ala juba jaanuaris ületanud 180 000 km². Selline ala oli jääga kaetud näiteks 2010/2011. aasta talvel.

Seega pikaajalise keskmisega võrreldes on tänavune jaanuar Läänemerel pisut jäärohkem olnud, aga ekstreemsete talvedega võrreldes on jaanuar olnud oluliselt jäävaesem.

Küll aga näitab operatiivne jääprognoos, et veebruari esimeses pooles on jääolud oluliselt raskemad, ületades selgelt pikaajalise keskmise. Jää ulatus võib ületada 200 000 km² piiri, mis on umbes pool Läänemere pindalast. Sellise prognoosi realiseerumisel on veebruaris peaaegu kogu Eestit ümbritsev mereala jääga kaetud.

Veelgi pikemad prognoosid ehk kliimaprojektsioonid näitavad küll kliima soojenemist, aga see ei ole ühesuunaline lineaarne protsess. Ka edaspidi tuleb arvestada sellega, et meil saab olema jäärohkeid talvesid, mis mõjutavad mere ja ranniku infrastruktuuri – sadamaid, laevaliiklust, jäämurdeteenuse planeerimist ning avamere tuuleparkide arendamist ja haldamist.

Karmide talvede esinemise sagedus muidugi väheneb tulevikus, aga need ei kao. Kliimamuutuste valguses peame vaikselt taanduva merejääga paratamatult harjuma ning ümber kujundama ka oma majanduslikud otsused.

Operatiivne jääolude prognoos lähipäevadeks

Lisaks kliimamastaabis tulevikuvaatele huvitab inimesi ka lähitulevik. Mida toob homne-ülehomne päev? Mereilma ja jää kontekstis tähendab see merejää prognoositeenuse andmetel tuginevaid igapäevaseid otsuseid. Nii nagu mitmed riiklikud asutused ja portaalid pakuvad ilmainfot, on olemas ka merejääprognoosi teenused, mille välja arendamisse on panustanud ka Tehnikaülikooli teadlased.

Jääprognoosi operatiivinfo alusel on järgnevate päevade (kuni 9. veebruarini) jääolud muutumas. Jää ulatus ja paksus jätkavad madalate temperatuuride mõjul kasvu, aga tugevnevate idakaare tuulte mõjul triivib lahtine jää merel lääne suunas.

Jääolude prognoosmudeli väljund näitab jää triivimist lääne suunas järgnevatel päevadel (01.02.2026–07.02.2026. Allikas: Tallinna Tehnikaülikooli meresüsteemide instituut, projekt DTO4OWE (Digital Twin Ocean for Off-Shore Wind Energy)

Triiviv jää võib põhjustada rüside tekkimist. Rüsihunnikuid on küll rannas tore vaadata ja nende otsa ronida, aga merel on rüsid oluliseks laevaliiklust takistavaks faktoriks. Seepärast on oluline arendada nii mereilma prognoositeenust üldiselt, kui ka spetsiifilist rüside esinemise prognoosimise võimekust.

Mere digitaalne kaksik

Tänavune talv tuletas meile jääoludega arvestamise vajadust juba meelde veevarustuse probleemide näol vanaaastaõhtul. Ka mereliste tegevuste ja rajatiste planeerimisel on oluline, et muude keskkonnauuringute kõrval viidaks edaspidigi läbi põhjalikke jääolude analüüse, kuna ka tulevikus mõjutavad jääolud oluliselt ranniku ja avamere rajatisi, mida planeeritakse aastakümneteks.

Paarikümneaastase perioodi jooksul esineb ka tulevikus selliseid talvesid nagu tänavune või veel jäärohkemaid. Sestap on oluline ranniku- ja avamererajatiste planeerimisel analüüsida mineviku kliima andmeid ja teaduspõhiseid tulevikukliima projektsioone, mida näiteks pakub Eestis projekt AdaptEst riiklike planeeringuprotsesside parendamiseks.

Keskkonna ja inimtegevuse vastasmõjude hindamiseks ja kvantifitseerimiseks kasutatakse üha enam ka mere digitaalse kaksiku lahendusi, mida arendab Tallinna Tehnikaülikooli meresüsteemide instituut erinevate projektide raames. Mere digitaalse kaksiku lahendused koondavad endas merekeskkonna andmeid (kontaktmõõtmised, satelliitpildid, mudelprognoosid) ning võimaldavad: (1) digitaalselt taasesitada merel toimuvaid protsesse, (2) prognoosida mereilma ja (3) läbi mängida erinevaid "mis-siis-kui" tulevikustsenaariume.

Mere digitaalne kaksik paneb iga iga mereilmasündmuse, sh ka näiteks 2026. aasta jaanuari jääolusd, kliimakonteksti, võimaldades hinnata, kas tegemist on Läänemere jaoks erakordse sündmusega.