Mullu veebruaris nähtus ühest USA teadlaste uuringust, et mikroplasti sisaldust inimajus võib olla hinnatud tegelikust suuremaks. Nüüd viitavad Viini Ülikooli keskkonnateadlane Ioanna Evangelou ja kolleegid, et sama võib kehtida ka atmosfääri kohta. Evangelou sõnul leidub atmosfääris mikroosakesi kahtlemata palju, kuid nende mõõtmine vajab üleilmset standardit, vahendab Nature News.

Imetillukesi plastiosakesi eraldub inimtegevuse tagajärjel näiteks nii valesti ära visatud plastprahist kui ka autorehvide lagunemise käigus. Neid on nüüdseks leitud nii atmosfäärist, ookeanist kui ka teisest ökosüsteemidest. Osakesi on leitud ka inimeste kehast, sh ajust. Nende mõju inimeste tervisele pole veel selge. Seejuures saab eristada kuni ühe mikromeetrise läbimõõduga nanoplasti ning ühe mikromeetri ja viie millimeetri vahele jääva läbimõõduga mikroplasti. 

Evangelou sõnul ei soovi ta oma uuringuga muret kuidagi pisendada ega vaiba alla pühkida. Pigem on mikroplasti bioloogilise mõju lahkavad uuringud tema sõnul alles lapsekingades. Selguma peab nii plastiosakeste kogus inimesi ümbritsevas keskkonnas kui ka selle koguse tegelik ohutus.

Mikroplastiheide

Senised atmosfääri jõudnud mikroplasti puudutavad uuringud on andnud vastakaid tulemusi. Siiani arvutatud hinnangulised kogused erinevad kohati suisa mitme suurusjärgu võrra. Liiatigi on ühes Lääne-USA piirkonnas mõõdetud koguste põhjal tehtud järeldusi kogu maailma kohta.

Nüüd soovisid Ioanna Evangelou ja kolleegid küsimusse selgust tuua. Nad koondasid selleks kokku kaks komplekti varasemaid uuringuid. Esimeses komplektis olid üleilmset mikroplastiheidet hindavad uuringud, teises aga keskkonnast võetud proovide plastisisaldust hindavad teadustööd. Töörühm hindas teise uuringukomplekti leidude valguses esimese komplekti leidude paikapidavust.

Nad söötsid hinnangulised plastiheitme koguse andmed programmi, mis mängiks seepeale simulatsioonina läbi saasteosakeste liikumise atmosfääris. Simulatsiooni tulemusel ennustas mudel, kui palju mikroosakesi võiks kogu maailmas atmosfääris leiduda. Ennustatud kogused erinesid  üle maailma 283 paigast võetud tegelike proovide plastisisaldusest.

Erinevus oli töörühma sõnul terav. Kohati sisaldasid keskkonnast võetud proovid mudeli ennustustega võrreldes mikroplasti lausa mitu suurusjärku vähem. Ühtlasi hindasid uuringu autorid, et maismaal toimuva inimtegevuse käigus satub ringlusesse 27 korda rohkem mikroplasti kui ookeanist.

Täpsemalt ilmnes, et ookeanist vabaneb atmosfääri vähem mikroplasti, kui seni mõnes uuringus hinnatud. Näiteks hindasid seda märksa suuremaks Cornelli Ülikooli atmosfääriteadlane Natalie Mahowald ja kolleegid. Mahowaldi sõnul oli tema töörühma hinnangutes aga palju ebatäpsust, mistõttu mahuvad ka uued tulemused kenasti samadesse raamidesse. Samuti oleks tema sõnul vaja mikroplasti tegeliku leviku mõistmiseks rohkem andmeid suuremast hulgast kohtadest.

Uuringuga mitte seotud Imperial College Londoni keskkonnatoksikoloogi Stephanie Wrighti hinnangul on uuel tööl oma kitsaskoht. Selle autorid lugesid mikroplasti hulka ka rehvide lagunemise käigus eralduvad osakesed. Wrighti sõnul selliseid osakesi aga enamasti keskkonnast võetud proovides ei näe. Evangelou nõustub kriitikaga, ent põhjendab valikut sellega, et lagunevad rehvid on hea näide plastreostust tekitavast inimetegevusest.

Täpsed mõõtmised

Mikroplast on viimastel kuudel jäänud mujalgi meedia huviorbiiti. Muu hulgas vahendas The Guardian, kuidas värskemad teadusuuringud seavad kahtluse alla varasemad hirmutavad väited, nagu sisaldaks inimese keha ja elundid hulganisti mikroplasti. Nüüd ilmneb, et paljud varasemad tulemused võisid olla ekslikud ebatäpsete mõõtmismeetodite ja laboris saastunud proovide tõttu. 

Selleski käsitluses ei pisenda eksperdid kuidagi plastreostust kui keskkonnaprobleemi. Küll aga on nende sõnul vaja usaldusväärsemaid analüüse, mis selgitaks välja mikroplasti tegeliku mõju inimtervisele. 

Ühe loos sõna saanud teadlase ja Helmholzi Keskkonnauuringute keskuse analüütilise keemiku Dušan Materici sõnul on mikro- ja nanoplasti analüüsimiseks tegelikult head meetodid olemas. Keskkonda jõudnud mikroplasti mõõtmistel oskavad teadlased tema hinnangul hästi võltspositiivseid tulemusi vältida. Küll aga jääb inimeste elundeid puudutavates uuringutes osa teadlaste sõnul sellistest ettevaatusabinõudest vajaka.

Mullu novembris avaldas Materic koos mitme teise teadlasega ajakirjas Nature Medicine vastulause, milles seadis kahtluse allat ühe palju kajastust saanud aju mikroplasti sisalduse uuringu tulemused. Teadlase sõnul tuleb teadlaskonnal mõelda, kuidas vastata mõjukatele ja laialdaselt levitatud uuringutele, mille kvantitatiivsed järeldused tegelikult kinnitust ei leia.

Uuring ilmus ajakirjas Nature.