Uuringu esimese autori, TTÜ meresüsteemide instituudi teadur Natalja Buhhalko sõnul satub mikroplast merre mitut teed pidi. "Mikroplast levib mitmel viisil: läbi reoveepuhastite, sademevee ja tormikanalite, meretranspordi ja kalanduse, aga ka otse rannalt või linnatänavatelt," loetles teadur. Näiteks eraldub pesumasinas pestud sünteetilistest riietest mikrokiude, mis jõuavad reoveega veekogudesse.

Samuti kandub merre autorehvide kulumisel tekkiv peen plastipuru, mille sademevesi teedelt kaasa uhub. "Palju prügi jõuab loodusesse ka valesti käideldud jäätmete kaudu või hooletul rannaalas viibimisel," lisas teadur.

Probleemi täpsemaks kaardistamiseks kasutasid teadlased uuenduslikku UFO-pumpfiltrit, mis suudab veest kinni püüda inimsilmale nähtamatuid, vaid kümnemikromeetrise läbimõõduga osakesi. See on suur edasiminek, sest teadustöös levinud Manta-võrkudesse jäävad vaid suuremad, üle 300-mikromeetriseid plastitükid.

"Keskendusime kümne mikromeetri kuni viie millimeetri suurustele osakestele – vahemikule, milles mikroplast keskkonnas enamasti esineb, kuid mida silmaga ei märka ja mida ka paljud senised uurimismeetodid ei suuda püüda," selgitas Buhhalko.

Seitsme riigi rannikuvesi haaranud mõõtetulemused näitasid, et sõltuvalt piirkonnast võib mikroplasti kontsentratsioon olla vägagi erinev. Kui Soome lahes oli osakesi keskmiselt viis tükki kuupmeetris, siis Belgias Schelde jõesuudmes küündis sama näitaja 1600 osakeseni.

Eriti saastunud olidki just tiheda inimmõjuga alad. "Kõrgeimad saastekontsentratsioonid esinesid piirkondades, mis asuvad reoveepuhastite, sadamate ja jõgede suudmete läheduses," nentis Buhhalko. Seevastu looduslikult puhtamad paigad, nagu Cíese saared Hispaanias ja Eru laht Eestis, paistsid silma märksa väiksema reostusnäitajaga.

Lisaks rahvuspargi lähedal asuvale Eru lahele kogusid teadlased Eestis vetes proove veel Muuga lahest, mis asub riigi ühe suurima kaubasadama lähistel, ja olulise inimmõjuga Narva lahest. Üheski proovivõtupunktis ei ületanud väikeste plastiosakeste kontsentratsioon 31 osakest kuupmeetri kohta.

Mikroplasti (MP) sisaldus UFO-pumbaga kogutud proovides uuritud aladel: 
A) Vigo laht, Hispaania (n=7); B) Arcachoni laht, Prantsusmaa (n=2); C) Schelde jõesuu, Belgia ja Holland (n=3); D) Kattegatt ja Skagerraki lõunaosa, Taani (n=14) (Gunaalan jt, 2023); E) Skagerraki põhjaosa, Norra (n=3); F) Botnia laht, Rootsi (n=4) (Ugwu jt, 2024); G) Soome laht, Eesti (n=6). 

Kõige sagedamini leidsid teadlased veest polüestrit, polüpropüleeni ja polüetüleeni – materjale, mis leiavad kasutust rõivastes, plastpakendites ja kilekottides. Teadlasi muutis eriti murelikuks asjaolu, et ligi 80 protsenti leitud osakestest olid kõige pisemad, alla 300-mikromeetrise läbimõõduga plastitükid. "Need on suuruselt sarnased planktoniga, mistõttu saavad mereorganismid neid väga lihtsalt alla neelata," tõdes Buhhalko.

Kuigi leitud mikroplasti kogused ei kujuta Buhhalko sõnul mereelustikule või inimestele veel vahetut ohtu, on tegemist siiski selge häirekellaga. Plastitootmine maailmas kasvab pidevalt ja seega suureneb ka oht keskkonnale.

Seetõttu oleks teaduri sõnul oluline tegutseda ennetavalt ja süsteemselt. Ta rõhutas, et vaja on vähendada nii plastijäätmete sattumist loodusesse, arendada paremaid mõõtemeetodeid kui ka leppida kokku ühistes seirestandardites, et riigid saaksid tõhusamat koostööd teha. Uurijate üks konkreetne soovitus on edaspidi kasutada mõlemat proovivõtuseadet koos, et saada reostusest võimalikult täpne ülevaade.

"Plast on küll väike, aga mõjult suur – just seepärast tuleb sellele senisest rohkem tähelepanu pöörata," rõhutas Natalja Buhhalko.

Uurimus ilmus ajakirjas Environmental Advances.