Kui immuunsüsteem kohtab kehaväliseid rakke, ründab see neid reeglina kui võõrast ohtu. Ometi suhtub immuunsüsteem inimkehas leiduvatesse emalt päritud rakkudesse rahulikult. Cincinnati lastehaigla laste nakkushaiguste spetsialist Sing Sing Way ja kolleegid tegid nüüd selgeks, miks see nii on. Nad leidsid, et juba raseduse ajal tungib väike hulk ema immuunrakke läbi platsenta looteni ja harjutab loote immuunsüsteemi endaga elu lõpuni koos elama, vahendab ScienceAlert.

Pidevat uuendamist vajav kingitus

Seda, et ema ja loode rakke vahetavad, teavad teadlased juba üle poole sajandi. Mikrokimäärluse nimeline nähtus toimib mõlemat pidi: iga ema kehasse jäävad mõned tema loote rakud ja iga loode saab eluks ajaks kaasa mõned ema rakud. Immunoloogidele on mikrokimäärlus aga mõistatus, sest ootuste kohaselt peaks immuunsüsteem kehale võõraid rakke ründama.

Uue uuringu autorid soovisid mõista, kuidas inimese immuunsus tema ema rakke taluda suudab. Samuti huvitas neid, millist osa mängivad ema rakud loote immuunsüsteemi kujunemisel. Selleks uudistas töörühm ema-loote mikrokimäärlust hiirte näitel. 

Toetudes oma varasematele uuringutele, aretas töörühm uuringu tarbeks hiired, kelle immuunrakudes pidid avalduma kindlad pinnavalgud. See võimaldas teadlastel need rakud sihipäraselt kõrvaldada. Nii oli näha, kas järglaste immuunsüsteem võõraid rakke seepeale endiselt talub.

Katses ilmnes, et väike osa ema immuunrakke jäi järglase kehas püsima pikaks ajaks peale sündi. Rakurühm sarnanes oma omadustelt luuüdi müeloid- ja dendriitrakkudele ja oli tihedalt seotud nii immuunsüsteemi üldise aktiivsusega kui ka regulatoorsete T-rakkude arvukuse kasvuga. Just viimased on need rahusobitajad, mis annavad immuunsüsteemile märku, et ohtu pole ja kõik on kontrolli all.

Uuringu autorid soovisid aga leiu õigsuses täiendavalt veenduda. Selleks kõrvaldasid teadlased järgmise sammuna hiirepoegade organismist valikuliselt just need konkreetsed emalt pärit rakud. Uurijad nägid seepeale enda sõnul järsku muutust. Järglashiirte kehadest kadusid immuunvastust jutivad T-rakud ja nende immuunsus ei suhtunud enam ema rakkudesse sedavõrd rahulikult.

Sellest võib järeldada, et eluaegne tolerantsus emalt pärit rakkude suhtes püsib tõenäoliselt vaid tänu ühele pisikesele rühmale ema rakkudest. Kui need järglase kehast eemaldada, järgneb ilmselt immuunsuskaos. See tähendab, et miski peab immuuntaluvust pidevalt ja aktiivselt üleval hoidma. Teisisõnu ei tule taluvus taluvus looteeas ühekordse n-ö kingitusena eluks ajaks kaasa.

Ehkki leid on juba iseenesest huvitav, aitab see töörühma sõnul paremini mõista tervet rida haigusi, millesse võib mikrokimäärlus moel või teisel panustada. Sing Sing Way sõnul saavad teised teadlased tema ja kolleegide loodud tööriistu kasutada edaspidigi. Ühest küljest võimaldavad need uurida emalt päritud rakkude tavapärast talitlust. Teisest küljest võiks selguda, kas mikrokimäärsed rakud on näiteks autoimmuunhaiguste, vähi ja neuroloogiliste häirete korral osa haiguse põhjusest või ravist.

Uuring ilmus ajakirjas Immunity.