Nõukogude repressioonimehhanisme ja represseeritute saatust on uuritud päris palju. Vähem on aga teada, milliste vahenditega represseeritud süüdimõistvatele otsustele vastu püüdsid võidelda. Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpilane Helena Gross on uurinud seda ühe Läänemaa talupere näitel, kes otsustas vaidlustada oma kulakustaatuse.

Uurimistööst selgus, et tegu oli justkui sisyphosliku võitlusega, kus näiliselt edukad võidud võisid ootamatult kehtetuks muutuda ja kogu vaidluse protsessiga tuli taas algusest alata, kirjutab Tartu Ülikooli ajaloomuseumi näitusevaldkonna spetsialist ja ajakirja Akadeemiake kolleegiumi liige Karoliina Kalda.

Kulakusaatus ähvardas paljusid

Teine maailmasõda ja Nõukogude võimu kehtestamine Eestis tõi lisaks majandusliku, poliitilise ja ühiskondliku korra ümberkujundamisele kaasa laiapõhjalise poliitilise vägivalla. Taluperemehi tabas rängalt põllumajanduse kollektiviseerimisega seotud eraomandi kaotamine ja ühismajandite loomine.

Kollektiviseerimisega kaasnes võitlus kulakutega ehk talupidajatega, keda süüdistati süstemaatilises palgatööjõu rakendamises või tulu teenimises läbi erinevate teenuste osutamise: näiteks maa või põllutöömasinate rentimise, veskite pidamise ja kauplemise. Kuna teenijate pidamine ja vara välja rentimine oli enne Nõukogude võimu tulekut väga tavaline, ähvardas kulakustaatus paljusid.

Nõukogude võim pidas kulakuid sotsialismi ja seega ka rahva vaenlasteks. Neile kehtis kõrgem põllumajanduslik maks ja teiste Nõukogude võimule sobimatute ühiskonnarühmade kõrval olid ka nemad 1949. aasta märtsiküüditamise nimekirjades. Seda, kuidas represseeritud, k.a kulakud neile omistatud represseeriva staatuse vastu võidelda püüdsid, on vähe uuritud.

Lindalite perekonna võitlus kulakustaatuse vaidlustamiseks

Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumi õpilane Helena Gross uuris ühe Läänemaa talupere näitel neile määratud kulakustaatuse vaidlustamise pikka protsessi. Autor valis töö uurimisobjektiks Lindalite perekonna, kes elasid Läänemaal Kullamaa vallas Kangru talus, mis asub tänasel päeval Märjamaa vallas Raplamaal. Talu, kus elasid Rosalie (1889–1966) ja Jüri Lindal (1879–1948) koos oma kuue lapsega, kuulutati 1947. aasta septembris kulaklikuks majapidamiseks – neid süüdistati võõrtööjõu kasutamises ja traktori omamises.

Kulakute nimekirju koostati valdade täitevkomiteedes ning seal tehtud otsust oli võimalik vaidlustada maakonna komisjonis. Kui maakonna täitevkomitee otsust ümber ei lükanud, sai selle edasi kaevata Eesti NSV Ministrite Nõukogule, mille otsus oli lõplik.

Esimese katse kulakustaatuse vaidlustamiseks tegi talu peremees Jüri Lindal 1947. aasta novembrikuus, esitades avalduse maakonna täitevkomiteele. Jüri selgitas, et süüdistuses võõrtööjõuna mainitud Evald Lindal on tema vennapoeg, kes viibis majapidamises käevigastuse tõttu, kuid mitte palgalisena. Samuti seletas ta, et  teine abiline Leida Veevälja oli tõesti käinud põllutööde hooajal ajuti talu juures tööl, kuid mitte püsivalt.

Süüdistuses kirjeldatud traktor oli aga soetatud Saksa okupatsioonivõimude nõudel 1942./1943. aasta viljapeksuks, kuulus Jüri Lindali väimehele ning oli juba 1944. aastal antud üle Sipa masina-traktori-jaamale ega kuulunud seega enam Jüri Lindalile. Avaldusele olid lisatud Evald Lindali ja Leida Veevälja kinnituskirjad. Esitatud andmeid kontrollis valla täitevkomitee ning Kangru talu kustutati kulaklike majapidamiste nimekirjast.

Soodsad otsused ei jäänud püsima

Soodne otsus ei jäänud aga pikalt püsima ning see võeti valla täitevkomitees taas arutlusele 1948. aasta kevadel. Kuna talu peremees Jüri Lindal oli aasta alguses surnud, kuulutati kulakuks nüüd tema abikaasa Rosalie. Perekond kaebas taaskord otsuse edasi, seekord ENSV Ministrite Nõukogusse, kus anti käsk talu kulaklike majapidamiste nimekirjast jälle kustutada.

Ometi ei piisanud ka sellest otsuse ümberlükkamisest ning 1949. aasta märtsis kuulutati Rosalie Lindal samade süüdistuste alusel taas kulakuks. Kiirmenetluse tulemusena küüditati 60-aastane Rosalie Lindal 25. märtsil 1949 Siberisse. Nimekirjas oli ka Rosalie surnud abikaasa Jüri, kelle asemel saadeti Siberisse Jüri ja Rosalie noorim poeg Jüri.

Katseid kulakustaatuse vaidlustamiseks jätkasid pärast Rosalie ja Jüri Siberisse küüditamist nende Eestis elavad sugulased. Uute pöördumiste alusel avati taas ka uurimine ning võeti täiendavad tunnistused Kangru talus abis käinud Leida Veeväljalt. Nüüd tunnistas viimane, et teenis Kangru talus aastatel 1933–1936 majapidamise abilisena, mille eest osa talle lubatud töötasust jäi ka omal ajal saamata, ning varem antud tunnistused kehtisid ainult 1947. aasta kohta. Samuti kinnitas Leida, et hooajatöölisena töötas talus ka vennapoeg Evald Lindal. Tunnistuse alusel otsustati Kangru talu jätta kulaklike majapidamiste nimekirja.

Uued pöördumised koostati ka pärast Stalini surma 5. märtsil 1953 ning kirju saadeti kõige kõrgematele võimuorganitele ENSVs. Eesti NSV peaprokuröri poole pöördus nüüd kirjaga ka Siberis viibinud noor Jüri Lindal. Ta juhtis muu hulgas tähelepanu asjaolule, et on sinna saadetud oma isa asemel. Kõik mainitud pöördumised jäid rahuldamata. Vabastamisotsus saabus alles 1957. aasta 22. novembril, kuid otsusega kulaku staatust ei tühistatud.

Nagu kirjutab Helena Gross uurimistöö kokkuvõttes, näitab Lindalite loo uurimine, et Eesti NSV-s puudus õiguskindlus. Katsed kulakustaatuse vaidlustamiseks võisid olla küll tulemuslikud, kuid positiivsed otsused ei jäänud püsima.

Nii Jürile kui ka Rosaliele määratud kulakustaatust püüti vaidlustada, viidates võimu enda kehtestatud kriteeriumidele ning lootes, et lähtutakse objektiivsetest ja tuvastatavatest asjaoludest. See ootus osutus aga alusetuks ning varem mitmel korral tühistatud kulakustaatus kehtestati taas kiirmenetluse käigus vahetult enne 1949. aasta märtsiküüditamist.

Helena Grossi uurimus "Kulakuks tunnistamine ja selle vaidlustamine ühe Läänemaa talupere näitel" pälvis õpilaste teadustööde konkursil Eesti Noorte Teaduste Akadeemia eriauhinna ja Eesti Teaduste Akadeemia presidendi tänukirja. Tööd juhendas õpetaja Indrek Pajur (Õpilaste teadustööde riiklik konkurss 2025). Uurimistöö täispika tekstiga saab tutvuda õpilaste teadusajakirja Akadeemiake erinumbris.