Aastatel 1944–1954 hoiti Eesti paranduslikes töökolooniates tuhandeid inimesi, kellest märkimisväärne osa olid poliitvangid. Kolooniad allusid kohalikele võimudele, kuid järgnesid NSV Liidu laagrisüsteemi eeskujule. Vangide tööjõudu rakendati ehitusel, tööstuses ja põllumajanduses.

 Vajadus uut tüüpi vangilaagrite rajamiseks tõusis Nõukogude Venemaal päevakorda kohe pärast 1917. aasta Oktoobrirevolutsiooni, kui senist vanglasüsteemi haaras ühelt poolt kaos ning teiselt poolt lisandus arvukalt kinnipeetavaid, kelle jaoks nappis ruumi kinnipidamisasutustes. Samuti oli "klassivõitluse" dogmasid järgivale sovetivõimule vastukarva, et "klassivaenlased" paigutati ühte kinnipidamiskohta koos muude kurjategijatega.

Kodusõja lõpuks 1921. aastal oli kinnipidamiskohtade süsteem üldjoontes paigas. Kinnipidamiskohad tavaliste kriminaalkurjategijate tarbeks allusid kohtu rahvakomissariaadile (1921. aastast siseasjade rahvakomissariaadile ehk NKVD-le¹) ning karmima režiimiga erilaagrid, kus hoiti poliitvange, kuulusid tšekaa, hiljem tema järglaste, Riikliku Poliitvalitsuse (GPU) ja Ühendatud Riikliku Poliitvalitsuse (OGPU)² alluvusse. 1922. aastaks oli NKVD kinnipidamisasutustes umbes 40 000 ja tšekaa kinnipidamiskohtades umbes 50 000 inimest.³

Kui 1920ndate lõpul hakati NSV Liidus ellu viima industrialiseerimisprogrammi ning võeti vastu viisaastakuplaan, panustas riigi juhtkond seatud eesmärkide elluviimisel suuresti vangide sunnitööle. Industrialiseerimine tõi kaasa uut liiki kurjategijate tekke, kes leidsid kiiresti rakendust viisaastakuplaani elluviimisel. 1930ndate alguses kasvatas märkimisväärselt vangide arvu sundkollektiviseerimine.

11. juulil 1929 võttis NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu (RKN) vastu määruse, mis pani aluse tulevasele vangilaagrite süsteemile. Uute ülesannete valguses polnud poliitivangide ehk "kontrrevolutsionääride" eristamine enam eesmärk omaette ning süsteem hakkas koos vangide arvu hüppelise kasvuga ühtlustuma.⁴ Eeskujuks võeti senine OGPU laagrite süsteem ning laagrite juhtimine otsustatigi anda OGPU haldusalasse: OGPU laagrite eriosakond reorganiseeriti OGPU laagrite valitsuseks ja 1931. aastal OGPU laagrite peavalitsuseks.⁵ Paralleelselt tegutsesid aga ka erinevad liiduvabariikliku alluvusega kinnipidamiskohad, mis koondati 1931. aastal liiduvabariikide kohtu rahvakomissariaatide haldusalasse.⁶

Ühtse juhtimise alla viidi kõik "parandusliku töö asutused" 1934. aastal pärast üleliidulise siseasjade rahvakomissariaadi moodustamist ja OGPU likvideerimist.⁷ NSV Liidu NKVD haldusalas moodustati laagrite peavalitsus (GULAG)⁸, millele allusid ametkondlikult ka liiduvabariikides tegutsenud laager-tüüpi kinnipidamiskohad.⁹

Lisaks saab ajakirjas Tuna lugeda muu hulgas Tartu Ülikooliga seotud tõrvikurongkäikudest ja Academia Gustaviana professor Andreas Virginiuse tegemistest.

Tollases kontekstis oli tegemist peaasjalikult parandusliku töö kolooniatega (ITK¹⁰), kus hoiti tavaliselt inimesi, kellele oli mõistetud kergemad karistused. Teise maailmasõja ajal hakkas selline eristus vangide kontingendis kaduma. Kolooniad olid osa GULAG-i süsteemist, kuid haldamise vahelüliks olid omakorda liiduvabariiklikud NKVD (1946. aastast siseministeeriumi, MVD¹¹) struktuuriüksused.

Arusaamu Nõukogude laagrisüsteemist on kindlasti enim mõjutanud 1973. aastal esimest korda ilmunud Aleksandr Solženitsõni raamat "Gulagi arhipelaag".¹² Lisaks on sel teemal avaldatud erinevates keeltes arvukalt nii populaarseid kui ka akadeemilisi käsitlusi, mälestusi, artikleid, dokumendikogumikke ja ilukirjanduslikke teoseid. See tähendab, et temaatilist kirjavara jagub igale maitsele.¹³

Stalinlikke repressioone on põhjalikult uurinud-kajastanud ka Eesti ajaloolased ja asjaarmastajad-uurijad, kuid vangilaagritemaatika on jäänud neis töödes mõnevõrra tagaplaanile. Samuti pole uurijaid kuigivõrd köitnud Eestis asunud parandusliku töö kolooniad.¹⁴ Siinne artikkel püüab seda lünka mõnevõrra täita. Eelkõige on tegemist ülevaateartikliga, mis püüab anda põgusa sissevaate liiduvabariikliku alluvusega kinnipidamiskohtade vähekajastatud teemasse.

Artiklis otsitakse Eesti NSV näitel vastuseid küsimustele, kuidas toimus liiduvabariiklike laager-tüüpi kinnipidamiskohtade haldamine, kui palju käis neist läbi vange, kuidas jaotusid vangid kuriteoliikide lõikes ja mil määral rakendati kinnipeetavaid majandussüsteemi teenistusse.

Vaatluse all on aastad 1944–1954. Välja on jäetud esimene Nõukogude okupatsiooniaasta, mis vajab eraldi käsitlust, sest võrreldes NSV Liidu kinnipidamissüsteemiga säilisid Eestis selles valdkonnas 1940. aastal veel teatud erisused. Lõppdaatumiks on valitud tinglikult aasta 1954, mil NSV Liidu laagrisüsteem kujundati ümber ning vangistusest ja asumiselt vabanesid järk-järgult miljonid inimesed.

Parandusliku töö kinnipidamiskohtade võrgustik Eesti NSV-s

1940. aasta alguses oli Eesti Vabariigis 15 kinnipidamisasutust. Lisaks tegutsesid alaealiste parandusmaja Laitse mõisas ning "tööpõlgurite" laager Harkus. 1940. aasta suvel alanud ümberkorralduste siht oli väikeste kamber-tüüpi maakonnavanglate ümberkujundamine Nõukogude Liidus kehtinud mustri järgi.

Eesti annekteerimise järel võttis Eesti NSV NKVD vanglate osakond üle kõik senised Eesti Vabariigi kinnipidamisasutused. Harku tööpõlgurite laager kaotati ning nimetati ümber parandusliku töö kolooniaks (ITK) nr 1. Murru vangimajast sai parandusliku töö koloonia nr 2. Eelkõige tähendas see esmast üleminekut korraldusele, kus vanglad ja parandusliku töö laagrid/kolooniad olid jaotatud (küll teatud eranditega) kaheks: eeluurimisvanglateks ja karistuse kandmise kohtadeks. Viimaste puhul eelistati just laager-tüüpi kinnipidamiskohti, mis tähendas ühtlasi, et süüdimõistetuid hakati järk-järgult Eestist välja viima.

Teadaolevalt Eestis asuvatesse kolooniatesse vähemalt 1940.-1941. aastal poliitilistel põhjustel süüdimõistetuid ei saadetud (kindlalt seda siiski väita ei saa, sest vastav dokumentatsioon on väga lünklik). Sõja puhkedes evakueeriti Eestis olevad vangid 1941. aasta suvel valdavalt Nõukogude tagalasse (nii kriminaal- kui ka poliitvangide saatmine Eestist NSV Liidu laagritesse oli alanud juba sama aasta kevadel). Osa neist, keda ei jõutud evakueerida, lasti maha.¹⁵

Kinnipidamiskohtade (sh vanglate) taaskäivitamiseks hakati Nõukogude tagalas samme astuma 1944. aasta suvel.¹⁶ Augusti lõpul saadeti kolooniate osakonna käivitamise ettevalmistustöödeks Tartusse kaheksaliikmeline operatiivgrupp.¹⁷ Vabariikliku alluvusega laager-tüüpi kinnipidamiskohtade haldamiseks moodustati Leningradi oblasti NKVD valitsuse koosseisude baasil Eesti NSV NKVD parandusliku töö kolooniate osakond (edaspidi OITK).

7. septembril 1944 andis Eesti NSV siseasjade rahvakomissar Aleksander Resev käskkirja, millega Eesti NSV NKVD OITK ülemaks määrati riikliku julgeoleku kapten Ivan Strutšalin. Sama käskkirjaga anti korraldus ette valmistada parandusliku töö kolooniate taastamine Harkus ja Murrus (mõlemad asulad olid sel ajal veel Saksa vägede kontrolli all).¹⁸

OITK alustas Tallinnas reaalselt tööd 25. septembril 1944. 1944. aasta sügisel oli osakonnas täidetud vaid pool ettenähtud ametikohtadest. Struktuuris oli kaks kolooniat, mille töötajatest oli sama aasta septembris-oktoobris ametis vaid kümme protsenti.²⁰ 1. veebruaril 1945 olid OITK ametikohad komplekteeritud 88 protsendi ulatuses: kolooniate töötajaskonnast oli värvatud 70 protsenti, vaid sõjaväestatud valve (VOHR²¹) oli mehitatud 100 protsendi ulatuses.²²

Esimesel Nõukogude okupatsiooniaastal organiseeritud parandusliku töö kolooniad Harkus ja Murrus, mis olid samal otstarbel kasutusel Saksa okupatsiooni ajal, võeti 1944. aasta sügisel uuesti arvele nimetuste ITK nr 1 ja 2 all.²⁴

Kuna esialgu Eesti NSV NKVD OITK süsteemis vange ei olnud, kasutati majandustöödel sõjavange. Esimesed vangid hakkasid kolooniatesse saabuma 1944. aasta lõpus. Eesti NSV siseasjade rahvakomissari 5. jaanuari 1945 käskkirjaga määrati ITK nr 1 limiidiks 500 ja ITK nr 2 limiidiks 400 vangi.²⁵ 1945. aastal alustati ka kolmanda parandusliku töö koloonia organiseerimist Kundasse.²⁶

Aastatel 1945–1954 oli OITK struktuuris Eestis üheksa parandusliku töö kolooniat ja üksikut laagripunkti (edaspidi OLP²⁷). 1950ndatel kandsid kinnipidamiskohad lühikest aega laagrijaoskonna nimetust (LO). Kuna kõnealuste kinnipidamisasutuste tegevus oli sisuliselt samasugune nii ITK, OLP kui ka LO puhul, kasutatakse nende kohta edaspidi lihtsustamise huvides üldmõistet "koloonia".

Kolooniaid formeeriti pidevalt ümber. Uus koloonia sai likvideeritud eelkäija numbri, ehkki otsene järjepidevus tihtipeale puudus. Osa kolooniaid vahetas muutunud tööülesannete tõttu asukohta. Esialgses asukohas püsisid vaadeldaval perioodil ITK nr 1 Harkus, ITK/OLP nr 2 Murrus (Vasalemmas), ITK nr 6 Tallinnas²⁸ ja OLP nr 7 Sillamäel.²⁹

Koloonia nr 3 asus algul Kundas, hiljem Tallinnas, Narvas ja Sillamäel. OLP nr 4 rajati 1946. aastal Tallinna, 1949. aasta kevadel aga reorganiseeriti ning viidi üle Narva.³⁰ ITK nr 5 rajati 1947. aastal Tallinna ja viidi 1948. aastal üle Valga linna, kus tegutses ka invaliidide kolooniana. Koloonia likvideeriti 1953. aastal, kuid sama numbriga kinnipidamiskoht tegutses edasi Tallinnas.³¹ Lühikest aega, 1952. aasta lõpust 1953. aasta aprillini tegutsesid ITK nr 8 ja ITK nr 9 vastavalt Aseris ja Tallinnas.³²

OITK struktuuri kuulus veel edasisaatmisvangla ehk tapivangla.³³ Sellesse koondati vanglatest süüdimõistetud, kes kuulusid edasisaatmisele laagrisse/kolooniasse. Alguses asus tapivangla keskvanglas (vanglas nr 1 ehk Patareis), kuid kroonilise ülerahvastatuse tõttu formeeriti 13. augustil 1946 tapivanglaks ümber Tallinnas asunud Eesti NSV MVD vangla nr 2 (limiit 800 inimest).³⁴

Naistekolooniaid Eestis ei olnud. Naissoost vangide tarbeks organiseeriti kolooniates eraldi naistetsoonid ja -osakonnad. See ei tähendanud siiski, et naised eraldati täielikult meestest. Vastavalt tööülesandele leidsid nad tihtipeale rakendust meestega koos. Alles 1952. aastal organiseeriti eraldi naiste töötsoonid, kuhu meestel teoreetiliselt asja ei olnud. Teatud kontingent saadeti tööpostile aga jätkuvalt koos meestega. Kolooniates, kus viibis väikelastega naisi, tegutses ka "lastemaja".³⁶

Kolooniad erinesid neis kehtinud režiimi poolest, jagunedes kas üld- või range režiimiga kinnipidamisasutusteks. Trahvirežiimiga kolooniaid Eestis ei olnud. Kasutati ka soodusrežiimi, mida kohaldati üldjuhul erialaspetsialistide suhtes, kes said käia nn vabakäiguvangidena tööl laagritsoonist väljaspool. § 58 alusel "kontrrevolutsiooniliste kuritegude" eest süüdi mõistetud isikuid, edaspidi lihtsustamise huvides poliitvangid³⁷, tuli hoida rangel režiimil, mille põhjal sai neid vabastada vaid keskasutuse otsusel.³⁸

Näiteks oli 1952. aasta 1. aprilli seisuga Eesti seitsmest OITK kolooniast viis üld- ja kaks range režiimiga (OLP nr 2 ja 4), kusjuures eelnenud tegutsemisperioodi vältel kehtis range režiim vaid koloonias nr 2.

1952. aasta 1. jaanuaril oli Eesti NSV MVD OITK süsteemis 5695 vangi, kellest 3587 kuulusid range režiimi alla (neist omakorda 1249 olid poliitvangid). 1952. aasta teisel poolel kaotati Eestis range režiimiga kolooniad.³⁹ Need, keda peeti vajalikuks hoida ka edaspidi rangel režiimil, saadeti Eestist välja, enamasti MVD erilaagritesse.⁴⁰

Liidulise alluvusega laager-tüüpi kinnipidamiskohad

Lisaks Eesti NSV NKVD/MVD OITK-le allunud kolooniatele asus Eestis ka liidulise alluvusega laagreid ja laagrijaoskondi. Nende kohta Eesti arhiivides dokumente napib ning tihti jäävad ebaselgeks ka nende alluvusvahekorrad.

Näiteks on teada, et 1948. aasta kevadel organiseeriti Kohtla-Järve põlevkivitehase ehitamiseks NSV Liidu naftatööstuse ministeeriumi trusti Gazslantsestroi 4. ehitusvalitsuse juurde laagrijaoskond (nr 1) 585 kinnipeetavaga,⁴¹ mis kuulus Eesti NSV OITK süsteemi vaid lühikest aega. Kohtla-Järvel asuv koloonia kajastub OITK statistikas üksnes 1948. aasta aprillis.⁴²

Kombinaadi nr 7 (uraanitehas) rajamiseks organiseeriti 15. augustil 1946 spetsiaalne ehitusorganisatsioon nimega "Kombinaadi nr 7 ehitus ja paranduslike tööde laager".⁴³ 23. augustil 1947 nimetati see ümber MVD paranduslike tööde laagriks (ITL⁴⁴) ja ehituseks nr 907; 6. aprillist 1949 kandis see nime ITL ja ehitus nr 447. Laager allus NSV Liidu MVD tööstusehituse laagrite peavalitsusele. 1950ndate algul anti laager üle vabariiklikusse alluvusse, kui NSV Liidu MVD 9. aprilli 1951. aasta käskkirjaga organiseeriti Sillamäele Eesti NSV MVD OITK üksik laagripunkt nr 7 (hiljem nr 3).⁴⁵ Ilmselt oli tegemist ehitusega nr 447, mille vangid anti üle Eesti NSV MVD-le.⁴⁶

Üsna sarnase staatusega oli ka 1950. aastal tegevust alustanud ITK ja ehituse nr 256 laagrijaoskond nr 6, mis asus Aseris ja ehitas tellisetehast. 1952. aasta märtsis oli seal 305 kinnipeetavat. Samal aastal anti laagrijaoskond üle Eesti NSV MVD OITK haldusalasse, kus see tegutses kuni sulgemiseni 1953. aastal Aseris ITK nr 8 nime all.⁴⁷

Personal ja koosseisud

Eesti NSV NKVD/MVD OITK juhtkonda kuulusid osakonna ülem ja tema asetäitjad poliit-, tootmis- ja režiimi alal. Keskaparaadi töötajad jagunesid laagri- ja tootmissektoriks. Esimene tegeles vangide valve, poliitkasvatustöö, operatiivtöö, kaadrite, sanitaarala, vangide koosseisu ning varustuse ja toitlustamise küsimusega. Tootmissektor koostas plaane ja jälgis nende täitmist, kogus statistikat ning tegeles raamatupidamise, tehnilise varustuse ja tootmisküsimustega.

Laagrisektorisse kuulusid lisaks kultuuri-kasvatusgrupp ja erijaoskond. Viimane tegeles vangide ümberpaigutamise ja edasisaatmisega. Kultuuri-kasvatusgrupi ülesanne oli kinnipeetavate "ümberkasvatamine". Esiplaanil polnud siiski "ajupesu", vaid "paranduslik töö", mistõttu poliittöötajatel tuli hoolitseda eelkõige selle eest, et tööjõudu kasutataks efektiivselt ja ratsionaalselt ning ergutada vange tootmisplaane täitma.⁴⁸

1. jaanuaril 1947 töötas keskosakonnas 36 inimest.⁴⁹ 1949. aasta 1. oktoobril oli OITK keskaparaadi 66 ametikohast täidetud 60 ning aasta hiljem 62.⁵⁰

Kolooniate juhtkonna moodustasid ülem, tema asetäitja poliitalal ja komandant. Iga koloonia juures oli üks VOHR-i üksus, kas divisjon, valverühm või üksikrühm (sõltuvalt vangide arvust ja nende tööülesannetest) ning sisevalve.⁵¹

Eesti NSV NKVD/MVD OITK süsteemis kasutati kahte tüüpi tööjõuarvestust. Esimeses oli personal jaotatud konkreetsete struktuuriüksuste kaupa. Välja oli toodud keskasutus, eraldi iga koloonia, lisaks tapivangla, parandusliku töö inspektsioon, varustusbaas, VOHR ja sõjaväestatud tuletõrje.

Teist tüüpi tööjõuarvestuses jaotati töötajad funktsioonide järgi laagri- ja tootmissektoriteks, operatiivtöötajateks, VOHR-iks ja tuletõrjeks. Laagrisektori arvestusse kuulusid need, kes tegelesid kolooniate otsese juhtimisega (sh majandus- ja meditsiinipersonal). Tootmissektori arvestusse kuulusid töötajad, kes olid otseselt seotud vangide töölerakendamise, lepingute sõlmimise ja töö planeerimisega, lisaks erialaspetsialistid.

Operatiivtöötajaid oli koosseisus vähe: OITK operatiivjaoskonna ülem (ühtlasi OITK ülema asetäitja operatiivalal), tema asetäitja ning kolooniate operatiivvolinikud. Viimaste arv sõltus kinnipidamiskohtade arvust ja suurusest, iga kinnipidamiskoha peale oli 1–2 operatiivtöötajat. Operatiivtöö peamised eesmärgid olid⁵²:

• põgenemiste avastamine ja ennetamine;
• kontrrevolutsioonilise elemendi väljaselgitamine (sh nõukogudevastase tegevuse tuvastamine vangide seas, samuti sakslaste abistajate, kodumaa reeturite jt otsimine vähem tähtsate kurjategijate hulgast);
  sotsialistliku omandi riisumise vastane võitlus;
• kontrrevolutsioonilise elemendi väljaselgitamine konvoi ja vabateenijate seas;
• konvoi ja vabateenijate ning kinnipeetavate vaheliste määrustikuväliste suhete väljaselgitamine.

VOHR-i juhtis OITK ülema asetäitja režiimi alal, rivilist juhtimist teostas VOHR-i staabiülem. Aeg-ajalt paigutati VOHR-i juhtimise alla ka sõjaväestatud tuletõrje, mille koosseisu kuulusid tuletõrjeinspektor (keskasutuse struktuuris), tuletõrjekomandode ülemad, tuletõrjepostide ülemad ja tuletõrjujad.⁵³

VOHR-i struktuur sõltus kolooniate ja vangide arvust, viimaste kontingendist (st millist režiimi seal kohaldati) ja vangide tööülesannetest. Suurim allüksus oli divisjon, milles oli 2–3 rühma. 1. augustil 1951 oli divisjone viis, neist neljas oli kolm rühma (divisjonis oli keskmiselt 130 sõjaväelast).

Igas rühmas oli tavaliselt kolm jagu. Väikseim iseseisev struktuuriüksus oli üksikrühm, kuid nagu öeldud, sõltus VOHR-i üksuste suurus ülesannete olemusest. Näiteks 1. aprillil 1953 oli VOHR-i koosseisus viis üksikrühma, neist igaühte kuulus keskmiselt 54 vangivahti. Eristus 2. üksikrühm, kus oli 84, samas kui 3. divisjonis oli kokku 83 ja 5. divisjonis 57 relvakandjat.⁵⁴

Mida suurem oli vangide arv ja mida kaugemal asusid tööobjektid, seda suurema koormuse tõi see kaasa sõjaväestatud valvele. Seda eriti lepinguliste objektide puhul, kus vangid töötasid väljaspool laagritsooni. 25. juunil 1948 töötas lepingulistel objektidel 1147 vangi, kelle valvamiseks oli vaja 141 konvoeerijat. 1. jaanuaril 1950 oli lepinguliste objektidega seotud 3204 töötavat vangi ja 344 konvoeerijat, mis tähendab üht konvoeerijat 8–9 vangi kohta.⁵⁵

Eesti NSV MVD OITK töötajaskonna koosseis 1947–1955⁵⁶

Vangide koosseis

Kuigi Eesti NSV NKVD OITK alustas tegevust juba 1944. aasta septembris, puudusid esialgu vangid, keda kolooniatesse paigutada. OITK-le üleantud objektid vajasid aga kiiresti tööjõudu, näiteks oli põllumajanduslikus Harku koloonias vaja saaki koristada. Sellest tulenevalt pöördus OITK ülem Strutšalin abi saamiseks Tallinnas asunud sõjavangilaagri nr 286 ülema poole palvega saata laagri käivitamiseks vajalike eeltööde tegemiseks esimesse parandusliku töö kolooniasse Harkus üheks kuuks 150 sõjavangi.⁵⁸

21. oktoobril 1944 palus Strutšalin saata juurde veel 197 sõjavangi (kokku seega 345) köögivilja koristamiseks ITK nr 1 käsutuses olevatelt maadelt ja turba varumiseks ning 50 sõjavangi eeltööde tegemiseks ITK nr 2 Vasalemma karjääri käivitamiseks.⁵⁹ Nimetatud arvud ei ole täielikud, sest "laenatud" sõjavange ja "erikontingenti" oli esialgu tunduvalt rohkem – hinnanguliselt kasutati kolooniates 1944. aasta teises pooles ja 1945. aasta alguses kuni tuhande sõjavangi tööjõudu.

Vangide defitsiit on kõnealust aega arvestades mõnevõrra üllatav, kuid sel olid omad objektiivsed põhjused. Arreteeriti küll tuhandeid inimesi, kuid enne kolooniasse saatmist oli tarvis nad ka süüdi mõista. Lisaks andsid eeluurimise all olevate vangide seas esialgu tooni poliitvangid, hiljem vähenes nende osakaal märgatavalt. Kohalikku päritolu isikud, kes mõisteti süüdi Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58 alusel, eelistati vähemalt esialgu Eestist välja saata, ent reegliks seda pidada ei saa, sest mõned neist sattusid ka Eestis tegutsenud kolooniatesse.

1944. aasta detsembris hakkasid kolooniatesse saabuma vangid, kelle tarbeks laagrisüsteem oli mõeldud. 1. jaanuaril 1945 oli koloonias nr 1 36 vangi, kellest suurema osa moodustasid sõjaväeliste kuritegude eest sõjatribunali otsusega süüdi mõistetud punaarmeelased. 1945. aasta veebruaris jõudsid esimesed vangid ka ITK-sse nr 2. 1. juulil 1945 oli vangide arv nimetatud kolooniates vastavalt 603 ja 81. Samal aastal lisandus neisse 1278 vangi ja lahkus 468.⁶⁰

1. jaanuaril 1948 oli kolooniates juba 4177 kinnipeetavat, kellest 644 olid süüdi mõistetud "kontrrevolutsiooniliste kuritegude" eest. Viimastest kuulusid aga ligi pooled edasisaatmisele MVD erilaagritesse. 1950–1953 jäi vangide arv Eesti kolooniates 7000–9000 piiresse.

Ei ole teada, kui palju vange Eesti NSV NKVD/MVD OITK süsteemist läbi käis. Statistika on lünklik ja kohati eksitav, sest vangide voolavus oli väga suur. Näiteks oli laagrites palju lühikese karistusajaga vange, mis oligi vabariikliku alluvusega kolooniate eripära.

Ennekõige tingis vangide suurt voolavust asjaolu, et vangide hulka arvati ka tapivanglast edasisaatmisele kuulunud kinnipeetavad. Tapivanglast, mis allus parandusliku töö kolooniate osakonnale ning võttis Eesti NSV MVD vanglate osakonnast vastu edasisaatmisele kuuluvaid kinnipeetavaid, paigutati süüdimõistetuid ümber nii Eesti NSV-s asunud kolooniatesse kui ka saadeti Eestist välja.

Näiteks viibis 1. märtsi 1947 seisuga OITK süsteemis olnud 3936 vangist tapivanglas 990 (25,1 protsenti), kes saadeti suuremalt jaolt Eestist välja. 1948. aasta IV kvartali jooksul saadeti 609 inimest Eestist välja teistesse GULAG-i vangilaagritesse ning 48 vangi, kes olid Eestisse saadetud mujalt NSV Liidust,61 eeluurimisvanglasse.⁶² Kokku saadeti 1948. aastal tapivanglast välja kümme ešeloni 5073 vangiga (sh Eesti kolooniatesse saadetud vangid).⁶³

1951. aastal lahkus OITK süsteemi haldusalast 8696 vangi (1952 ja 1953 vastavalt 5073 ning 8400), mis tähendab, et aasta jooksul lahkus kolooniatest rohkem vange, kui neid aasta alguse seisuga üldse arvel oli. Jättes välja surnud, põgenenud või eri põhjustel vabastatud vangid, saadeti 1951. aastal teistesse NSV Liidu vangilaagritesse 5978 vangi.

Kuid tapivangla oli jaotuspunkt ka mujalt NSV Liidust Eesti NSV-sse toodud süüdimõistetute tarbeks, kes saadeti tapivanglast edasi Eesti NSV kolooniatesse. Täpset statistikat pole õnnestunud nende kohta leida, kuid võib oletada, et suure osa neist moodustasid § 58 alusel süüdi mõistetud poliitvangid.⁶⁴

Kinnipeetavate üle peeti arvestust erinevate vangide kategooriate kaupa: karistuse, rahvuse (ettekandeformularides oli välja toodud 31 erinevat rahvust), soo, vanuse (eraldi alla 17-aastased, 17–30, 31–50, 51–60 ja üle 60-aastased), kodakondsuse (13 erinevat riiki, sh nt Hiina, Iraan, Afganistan, Türgi); karistusaja pikkuse ning tööjõukategooriate ja -fondi järgi.⁶⁵

Sooline jaotus

Nagu öeldud, ei olnud käsitluse all olevatel aastatel Eesti NSV-s eraldi naistekolooniaid, vaid naissoost kinnipeetavad paigutati kolooniates eraldi tsooni. 1946. aasta 1. jaanuari seisuga oli naisi kolooniates 66 ehk 7,8 protsenti.⁶⁶ Hiljem hakkas naiste osakaal suurenema, moodustades viiendiku kuni neljandiku vangide üldarvust.

Näiteks oli see 1951. aastal (kõik 1. aprilli seisuga) – 1406 (19,1 protsenti), 1952. aastal – 1873 (25,8 protsenti) ja 1953. aastal – 2436 (27,5%). 1953. aasta kevadel, kui vangidele antud amnestia⁶⁷ korras vabanes ka arvukalt lühema karistusajaga naisi, langes nende osakaal umbes 15 protsendile. Järgmisel aastal tõusis see aga jälle veerandini vangide koguarvust.

Naiste sedavõrd suur osakaal mõjub omamoodi anomaaliana. See ei tulenenud niivõrd sellest, et naiskriminaale oli Eestis hilisemate aastatega võrreldes ebaproportsionaalselt palju vaid üldisemast karistuspoliitikast, kus sovetiseerimise käigus karistati karmilt mistahes tegude või tegematajätmiste eest. Suurema osa naisvangidest moodustasid seetõttu väiksemate n-ö majanduskuritegude eest süüdimõistetud.⁶⁸

Traditsiooniliselt oli naisi enim Harkus (ITK nr 1). Ülejäänute kohta ei saa täpset statistikat esitada, sest koos kinnipidamiskohtade pideva ümberpaigutamisega tõsteti pidevalt ümber ka naisvange.

Siinkohal siiski üks näide: kui 1. märtsi 1952 seisuga oli Eesti NSV-s kokku seitse OITK kinnipidamiskohta (v.a tapivangla⁶⁹), oli naisi neist kolmes, kus nad moodustasid siis ka enamuse (aastate lõikes polnud see siiski üldine reegel): koloonias nr 1 oli kokku 492 naist (61,2 protsenti vangide koguarvust) ning koloonias nr 3 oli 617 naist (73,7 protsenti). Enim oli naisi koloonias nr 5, mis oli kasutusel ka invaliidide kolooniana. Seal peeti kinni 680 naist (91,5 protsenti). Kokku oli naisi OITK kinnipidamiskohtades (ilma tapivanglat arvestamata) tol ajal 1789 (23,3 protsenti).⁷⁰

Karistusaja pikkus

1946. aasta 1. jaanuari seisuga oli kolooniates kõige rohkem vange karistusajaga 5–10 aastat (616 inimest), 3–5 aastaks oli vangi mõistetud 118 inimest, 1–3 aastaks 108 ning vähem kui üheks aastaks 8 inimest.

Arvestuskategooriate lõikes domineerisidki Eesti NSV-s asunud kinnipidamiskohtades vangid karistusajaga 5–10 aastat, ehkki üldkokkuvõttes (arvestuskategooriaid alla 1 aasta, 1–3 aastat ja 3–5 aastat kokku liites) olid ülekaalus kuni viieks aastaks vangi mõistetud isikud.⁷¹

Koos karistuspoliitika karmistumisega suurenes järk-järgult ka üle 10 aasta pikkuse karistuse saanute osakaal (suuresti § 58 alusel süüdimõistetute arvel). 1. aprillil 1951 oli OITK süsteemis kinni peetud 7341 vangist üle 10 aasta pikkuse karistusajaga 10,6 protsenti (781). 1. aprillil 1952 oli nende osakaal juba 19,2 protsenti (1391 vangi 7253-st), 1. aprillil 1953 – 20,7 protsenti (1829 kinnipeetut 8853-st), kuid hakkas seejärel langema, olgugi et samal kevadel välja kuulutatud amnestia korras vabanesid eelkõige lühema karistusajaga vangid. Nii oli näiteks 1. aprillil 1954 Eesti NSV kolooniates üle 10-aastase karistusajaga vange kokku 663 (13,5 protsenti).

Rahvuslik kuuluvus

Rahvuse järgi peetud arvestuse alusel oli kolooniates (koos tapivanglaga) kõige rohkem eestlasi. 1. jaanuaril 1946 oli eestlasi kokku 575 ehk 68 protsenti vangide koguarvust ja nende osakaal oli suurim ka edaspidi. 1951. aastal (kõik 1. aprilli seisuga) oli eestlasi 63,1%, 1952 – 63,0%, 1953 – 63,7%, 1954 – 54,9% ja 1955 – 60,1%. Teiste rahvuste lõikes oli enim venelasi, palju oli ka ukrainlasi ja valgevenelasi, vähem lätlasi, leedulasi, soomlasi, tatarlasi ja juute. Kokku oli aastatel 1951–1957 Eesti NSV OITK süsteemis kinni peetud vangide seas esindatud 18 rahvust.

Omaette seltskond olid välisriikide kodanikud. 1951. aastal oli nende seas enim poolakaid (25), sakslasi oli 11, teisi vähem. Poolakaid oli 1952 – 18, 1953 – 31,
1954 – 48 (arvud 1. aprilli seisuga). Teiste riikide kodakondseid oli alla 10. Kui sakslaste ja rumeenlaste kohta võib eeldada, et tegemist oli endiste sõjavangidega, kes väidetavate sõjakuritegude eest laagrisse mõisteti, siis kuidas ja millistel asjaoludel poolakad, kreeklased ja hiinlased siia karistust kandma sattusid, pole teada.⁷²

Vangide arvestus kuriteoliigi järgi

Ilmselt seostuvad mõistega GULAG tavaarusaamas eelkõige poliitvangid (st § 58 alusel süüdi mõistetud "kontrrevolutsionäärid"), milles on oma osa kindlasti Aleksandr Solženitsõni raamatul "Gulagi arhipelaag". Siiski ei arreteeritud inimesi NSV Liidus üksnes poliitilistel põhjustel. Mitte kusagil NSV Liidus, sh okupeeritud Eestis, ei kadunud "töörahva võimu" tingimustes kriminaalkurjategijad (või need, keda totalitaarne režiim käsitles kriminaalkurjategijana). Vastupidi, teise maailmasõja järel hakkas kriminaalkuritegevus sõjast laastatud ja näljahädas vaevleval maal sootuks kontrolli alt väljuma.

Puuduvad täpsed andmed, kui palju inimesi NSV Liidu laagrisüsteemist kokku läbi käis; on pakutud, et kuni Stalini surmani vähemalt 20 miljonit inimest. MVD enda andmetel mõistsid OGPU kolleegiumid, NKVD erinõupidamised, erikomisjonid, erikolleegiumid, tribunalid jt kontrrevolutsiooni paragrahvide alusel süüdi kokku 3 777 380 inimest, kellest 2 369 220 saadeti laagritesse, 765 180 eriasumisele ning 642 980 hukati.

Me ei saa kunagi teada, kui täpsed need andmed on, kuid need annavad aimu võimalikust suurusjärgust. Samuti võib nende andmete alusel väita, et poliitvangide osakaal ei küündinud laagrites-kolooniates üle viiendiku, pigem oli sellest väiksem.⁷⁴

Vaadeldud perioodil oli poliitvangide osakaal Eesti NSV OITK süsteemis suurim vahetult sõja järel. 1. jaanuaril 1946 oli arvel olnud 845 vangist kontrrevolutsiooniliste kuritegude eest (§ 58) süüdimõistetuid 570. Ülejäänud 275 kandsid karistust kriminaalkuritegude eest, sh 93 sõjaväeliste kuritegude, 87 majanduskuritegude, 39 banditismi ja relvastatud röövide, 15 ebaseadusliku relva hoidmise, 14 "sotsialistliku omandi riisumise" eest jne.⁷⁵

Siinkohal tuleb arvestada, et nende hulka on arvestatud ka tapivanglas viibinud inimesed. Järgnenud aastail vähenes poliitvangide osakaal märgatavalt, seda ka tapivanglas kinnipeetavate arvelt.

Eraldi kinnipidamiskohta poliitvangidele Eesti NSV-s ei olnud, vaid nad jaotati kolooniate vahel. Traditsiooniliselt oli poliitvangide osakaal suur Narvas asunud koloonias nr 4, kus see moodustas 1950. aastatel stabiilselt üle poole vangide koguarvust. Näiteks oli 1. märtsil 1952 kolooniates (v.a tapivangla) kinni peetud 7227 vangi seas § 58 alusel süüdimõistetuid 1249 (17,3%) ning nad jagunesid kinnipidamisasutuste vahel järgmiselt: ITK nr 1 – 27 (3,6% koguarvust); OLP nr 2 – 189 (7,3%); ITK nr 3 – mitte ühtegi; OLP nr 4 – 793 (51,8%); ITK nr 5 – 137 (18,4%); ITK nr 6 – 5 (0,8%); OLP nr 7 – 98 (7,2%).⁷⁶

Kaks ja pool aastat hiljem, 1. oktoobril 1954 oli poliitvangide osakaal vangide seas enam vähem sama: kokku 3302 vangist oli § 58 alusel süüdimõistetuid 608 ehk 18,4 protsenti.⁷⁷ 1955. aasta 1. aprillil oli nende arv 313 (12,5 protsenti üldarvust).⁷⁸

"Kontrrevolutsionääride" osakaal Eesti NSV OITK kinnipidamiskohtades oli nii aastatel 1951–1953 kui ka ajavahemikul 1951–1957 umbes 15 protsenti, mis üldjoontes vastab proportsioonidele NSV Liidus laiemalt. Suurem osa veel karistust kandvaid poliitvange vabastati Eesti NSV-s nagu ka mujal NSV Liidus⁷⁹ pärast 1955. aasta amnestiat.80

Nagu juba öeldud, oli Nõukogude Liidu karistuspoliitika ebaproportsionaalselt karm ja nii kuulus toonaste kinnipeetute hulka ka arvukalt n-ö majandusliku sabotaaži eest karistatuid. Kuigi sellise süüdistusega võis vangi sattuda juba varem, tasub siinkohal nimetada NSV Liidu Kesktäitevkomitee seaduse "Riiklike ettevõtete, kolhooside ja kooperatiivide omandi kaitsest ning ühiskondliku omandi kindlustamisest" vastuvõtmist 1932. aastal,⁸¹ mille alusel süüdimõistetuid viibis laagrites-kolooniates arvukalt veel 1950. aastatelgi.

Eraldi tähelepanu väärivad aga NSV Liidu Ülemnõukogu presiidiumi 4. juuni 1947 seadluste alusel riigi ja ühiskondliku vara riisumise eest süüdimõistetud isikud.⁸² 1951. aasta 1. aprilli seisuga oli neid Eesti NSV OITK süsteemis 30,5 protsenti vangide üldarvust, 1. juulil 1954 juba 54,1 protsenti ja 1. aprillil 1956. aastal 53,9 protsenti. Kuigi sellesse seltskonda kuulus ilmselt ka paadunud vargaid, võis nende seadluste alusel aastatepikkuse laagrikaristuse saada halvemal juhul ka üksnes ettevõttest kaasa võetud niidirulli või lehma karjatamise eest kolhoosile kuuluval tühermaal.

Muude kuritegude lahtrites torkab kergemate kuritööde seas silma suur huligaansuse eest karistatute osakaal (aastatel 1951–1957 u seitse protsenti). Kuid väljaspool § 58 karistatute hulgas kajastuvad ka sovetiseerimise ohvrid. Muu hulgas oli väga suur majanduskuritegude osakaal (u 15 protsenti), mida käsitleti NSV Liidu majanduse õõnestamisena (sh spekulatsioon).

Viimase eest süüdimõistetute seas andsid omakorda tooni inimesed, kes ei suutnud tasuda üle jõu käivaid põllumajanduskoormisi.⁸³ Samuti oli suur passirežiimi rikkumise eest karistatute osakaal (viis protsenti), kelle hulka arvati n-ö illegaalid, kelle puhul ei peetud vajalikuks rakendada kontrrevolutsioonilise kuriteo paragrahvi.⁸⁴

Eesti NSV paranduslike tööde asutuste vangid karistuse järgi 1951–1957⁸⁵

Vangide tööjõu kasutamine

Stalinistliku laagrisüsteemi iseärasus oli selle tihe side majandussüsteemiga. Ka eufemistlik "paranduslik töö" viitab iseenesest töö "parandavale" rollile. Kuna oma väidetavad kuriteod riigi ees tuli heastada tööga, võib oletada, et karistuspoliitika karmus oli osaliselt taotluslik, et hoida riigi hüvanguks töötavate vangide arvu võimalikult suurena.

Iga kinnipidamiskoha sisseseadmisel tuli paralleelselt koostada plaan vangide tööjõu rakendamiseks – samast loogikast lähtus teise maailmasõja ajal ja järel organiseeritud sõjavangilaagrite ja filterlaagrite võrgustik.⁸⁸ Vangide tööjõufond jagunes erinevateks gruppideks: A – kasutatavad tootmises (st üldtöödele saadetud); B – kasutatavad laagri majapidamises; V – haiged (ambulatoorsel ravil, haiglas, komandeeringus, rasedad naised, kes olid ajutiselt töölt vabastatud); G – erinevatel põhjustel mittetöötavad vangid (nt ärasaatmisele kuuluvad ja tööst keeldujad) ja bilansiväline tööjõud.

Arvesse võeti seejuures vangide füüsilist seisundit: I kategooria – kasutatavad raskeks füüsiliseks tööks, II kategooria – kasutatavad keskmise raskusega füüsiliseks tööks, III kategooria – kasutatavad kergeks füüsiliseks tööks, IV kategooria – kasutatavad individuaalsel tööl ja invaliidid.⁸⁹

Kuna plaanimajanduslikus asjaajamises oli kinnipidamisasutuste ülematel kohustus hoida üldtöödel töötavate vangide arvu võimalikult suurena, arvestati III tööjõukategooria, mis oli sisuliselt füüsiliseks tööks kõlbmatu, samuti gruppi A.

Parema pildi vangide seisukorrast annavad tööjõukategooriad, kuhu vangid määrati arstliku kontrolli käigus. Näiteks 1945. aastal moodustasid enam-vähem töövõimelised (st I ja II kategooria) tööjõufondist umbes 79 protsenti.⁹⁰ Reaalsuses oli aga seegi arvestus kunstlik ja arstlik kontroll üsna pealiskaudne, mida kinnitab järgnevate aastate statistika.

1950ndate alguses jaotusid vangid kolme kategooriasse: I kategooria – kõlblikud füüsiliseks tööks, II kategooria – kõlblikud kergemaks füüsiliseks tööks, III kategooria – tööks kõlbmatud ehk invaliidid. Viimaste osakaal kujunes üpris suureks, sõltumata survest vangide tööjõudu maksimaalselt ära kasutada (see tähendab, et kategooriad ei kirjeldanud täpselt tegelikku olukorda).

Näiteks viibis 1953. aastal Eestis asuvates kolooniates korraga keskmiselt 5064 vangi, kellest keskmiselt 1188 ehk veerand olid invaliidid. Ülejäänud jagunesid I ja II tööjõu kategooria vahel, kusjuures I kategooriasse arvatud vange oli aasta lõikes kolooniates keskmiselt u 42 protsenti.

1954. aasta lõpus lihtsustati süsteemi veel kord ning vangid jaotati tööjõulisteks ja invaliidideks. Viimastest vabastati suur osa 1953. aasta amnestiaga, kuid sellest hoolimata moodustasid nad 1954. aastal vangide koguhulgast umbes viiendiku.⁹¹

Tööd jagunesid laagri majandustsoonis tehtavateks töödeks ja ülesanneteks, mida vangidel tuli täita majandusorganisatsioonidega sõlmitud lepingute alusel. Mitu kinnipidamiskohta rajati või reorganiseeriti vastavalt objektile, mida koloonial tuli teenindama hakata.

Näiteks ITK nr 3 moodustati 1945. aasta sügisel NSV Liidu NKVD korraldusel, et teha ehitus- ja laadimistöid Kunda tsemenditehase juures.⁹² 1948. aastal toodi koloonia korraks Tallinnasse, kuid reorganiseeriti juba sama aasta lõpul ning anti seejärel Narva tekstiilitööstuse Kreenholmi Manufaktuur käsutusse.

Lepingute alusel kasutati vange peamiselt ehitustöödel. Enim olid lepinguliste töödega seotud Ida-Virumaal tegutsenud kolooniad: ITK nr 3 (ehitus, pakendid jms) ja OLP nr 4 (ehitusmaterjalitööstus, ehitus), hiljem ka OLP nr 7 (ehitus). Lepinguliste tööde käive moodustas märkimisväärse osa OITK süsteemi kogukäibest. Näiteks tehti 1948. aasta IV kvartalis lepingulisi töid 1 296 000 rubla eest ja toodeti 4 507 400 rubla eest erinevaid kaupu.⁹³

Paralleelselt kasutati vange ka kolooniate endi tootmisüksustes. Näiteks oli
15. märtsil 1953 OITK süsteemis tootmisobjektidena kaks karjääri, kivitöötlemistehas, kaks mööblitööstust, kaks puittaara valmistamise tsehhi, kolm tekstiilitööstust, kartongitööstuse tsehh, üks põllumajandusettevõte, neli mehaanikatöökoda, leivatööstus ja turbatööstus.⁹⁴

1949. aasta plaani järgi tuli toota järgmisi artikleid järgmistes kogustes:

1. turvas – 15 000 tonni;
2. ehituskivi – 40 000 m3;
3. tööstuskivi – 50 000 t;
4. killustik – 60 000 m3;
5. marmorplaadid (tegelikult dolomiit) – 6000 m2;
6. küttepuud – 2000 tihumeetrit;
7. ehituspuu – 2000 tihumeetrit;
8. meestepesu – 80 000 komplekti;
9. kitleid – 1400;
10. aknakardinaid – 1750 komplekti;
11. toole – 3000;
12. kappe – 347;
13. paberossikarpe – 3 100 000.⁹⁵

Koloonias nr 1 (Harku) tegeldi õmblustöödega MVD sisevägede tarbeks ning Eesti NSV kaubandusministeeriumi tellimusel kangakudumisega, samuti turba kogumisega. Koloonia nr 2 vangid kaevandasid Vasalemma karjäärides ehitus- ja tööstuskivi, liiva, kruusa jmt. Koloonias nr 4 (Narva) tehti Eesti NSV kaubandusministeeriumi tellimusel mööblit, laagrijaoskonnas nr 6 (Tallinn) valmistati Eesti NSV toiduainetetööstuse tarbeks puitkaste, samuti tegutses kartongitööstus.

Töid kavandades kirjutati plaanidesse sisse ka vajaminev tööjõulimiit. Tavaliselt oli limiit suurem kui vangide tegelik arv. Näiteks arvestati 1948. aasta II kvartali plaanide tegemisel 5440 kinnipeetavaga, tegelikult oli vange tollal ainult 4074 ehk kolmveerand vajaminevast. Kuid seegi pilt ilustab tegelikku olukorda.

Näiteks pidi koloonias nr 1 olema plaani järgi 1261 vangi, kellest oli olemas küll 1251, kuid I kategooriasse (raske füüsiline töö) kuulusid neist ainult 49 ja II kategooriasse 603. See tähendab, et enam-vähem töövõimelised olid vaid pooled vangidest. Koloonias nr 2 oli plaani järgi 855, tegelikult aga 842 vangi, kellest 18 kuulus I kategooriasse ja 525 II kategooriasse nii, et tööjõulisi oli nende seas vaid 64,5 protsenti. Kõige kehvem oli seis Kohtla-Järvel asuvas laagrijaoskonnas, kus põlevkivikombinaadi ehituseks ette nähtud 2000 vangist oli olemas vaid 747 ehk tublisti alla poole

Neist kuulus omakorda I kategooriasse 39 ja II kategooriasse 397, mis tähendab, et enam-vähem töövõimelisi vange oli vaid 58,4 protsenti.⁹⁶ Pole selge, kuidas oli sellise tööjõuga võimalik plaani täita, kuid kvartali lõpus tehtud arvestus näitab traditsiooniliselt plaani ületamist. Võimalik, et plaanis ei seatudki kuigi kõrgeid eesmärke, aga arvata võib sedagi, et nii plaan ise kui ka selle täitmise statistika olid osaliselt n-ö laest võetud.

Vaadeldava perioodi alguses torkab silma ka laagripersonali ebaproportsionaalselt suur arv võrreldes vangide arvuga, mistõttu näib liialdusena rääkida mingistki reaalsest kasumist. Näiteks oli 1946. aasta alguses Eesti NSV NKVD OITK süsteemis 518 töötajat ja 845 vangi ehk 1,6 vangi ühe töötaja kohta (sh tapivangla). Hiljem olukord paranes: perioodil 1950–1953 oli see suhe umbes üks seitsmele. Ent sellegi kontingendi ülalpidamiseks oli vaja ressursse, mis ei kajastu reaalsetes töötulemustes ega plaani täitmises.⁹⁷

Kvalifitseeritud tööjõu puuduse tõttu rakendati vange hädapärast ka erialaspetsialistidena, misjuhul viidi nad enamasti üle soodusrežiimile ja neile rakendati suuremaid toidunorme. Näiteks oli tootmissektoris 1. aprillil 1947 täitmata 41,7 protsenti koosseisulistest ametikohtadest (132/77); 1. oktoobriks 1950 oli täidetud kohtade osakaal küll veidi tõusnud, kuid küündis siiski vaid 54 protsendini (126/68).⁹⁸

Et üldtöödest kõrvale hoida, üritaski enamik vange rakendust leida erialaspetsialistina või mõnel madalama astme juhtival ametikohal (kümnikud, brigadirid, arvepidajad jt). Kuigi kontrrevolutsiooniliste kuritegude eest süüdimõistetuid tohtis rakendada vaid üldtöödel, hiiliti sellestki reeglist olude sunnil ja kirja tundva personali puudusel mõnikord kõrvale.

Muutused Stalini surma järel

Arvatavasti oli enamikule asjaosalistest 1950. aastate alguseks selgeks saanud, et GULAG-i laagrite süsteem end majanduslikult ei õigusta ning Stalini surma järel asutigi seda kiiresti muutma. Juba 12. märtsil 1953 katkestas Lavrenti Beria rohkem kui 20 MVD eriprojekti töö.⁹⁹ Sel ajal viibis laagrites ametliku statistika järgi 2 526 402 inimest, kellest vaid 221 435 loeti "ohtlikeks kurjategijaiks".¹⁰⁰

Sama aasta aprillis anti GULAG-i süsteem üle justiitsministeeriumi alluvusse (üle ei viidud vaid eriti ohtlike riiklike kurjategijate erilaagreid).¹⁰¹ 27. märtsil 1953 kuulutati välja amnestia ja vabastati kuni viieaastase kinnipidamistähtajaga isikud: eeskätt majanduskuritegude, kuid ka mõningate sõjaväeliste kuritegude eest süüdi mõistetud inimesed, rasedad, väikelastega naised, haiged, invaliidid ja vanurid.

Amnestia ei laienenud § 58 alusel süüdimõistetuile.102 1953. aasta 1. juuli seisuga oli justiitsministeeriumi hallatavates laagrites 1 044 420, MVD erilaagrites ja MVD vanglate valitsuse vanglates lisaks veel 250 000 kinnipeetavat.103 Pärast Beria kukutamist toodi GULAG 1954. aasta jaanuaris tagasi MVD alluvusse.104

Sarnased ümberkorraldused toimusid ka Eestis. 18. aprillil 1953 võttis Eesti NSV justiitsministeerium üle Eesti NSV MVD OITK struktuuriüksused ja kinnipeetavad. Kokku anti üle seitse laagrijaoskonda, kaks parandusliku töö kolooniat, tapivangla, parandusliku töö inspektsioon, neli haiglat, apteegibaas ja varustusbaas. Lisaks anti justiitsministeeriumile üle lastekolooniate osakond.¹⁰⁵

15. juuliks 1953 kaotati kolm laagrijaoskonda ning üks parandusliku töö koloonia likvideeriti või anti teistele majandusorganisatsioonidele üle osa tootmisstruktuure. Seoses kinnipidamiskohtade ja tööstuste reorganiseerimisega vabastati töölt 570 inimest, sh laagrisektorist 199, tootmissektorist 20 ja 38 meditsiinitöötajat. VOHR-i koosseis vähenes 313 inimese võrra. Kui 15. märtsil 1953 oli OITK süsteemis 1651 töötajat, siis 15. juuliks oli neid alles 1167, kellele lisandus 56 lastekolooniate töötajat.¹⁰⁶

Vangide arv Eesti NSV OITK süsteemi kinnipidamiskohtades, mis oli 1953. aasta 1. aprilli seisuga 8853, langes 1. juuliks aga 3477-le ehk tublisti üle poole (vt tabel lk 73) ning "kontrrevolutsionääride" osakaal tõusis lühiajaliselt kolmandikuni (aasta hiljem moodustas see umbes viiendiku vangide koguarvust).

Kokkuvõtteks

NSV Liidu laagrisüsteem kujunes välja 1930ndate alguse industrialiseerimis- ja kollektiviseerimiskampaania käigus, mil vangid moodustasid ühelt poolt olulise tööjõuressursi ning teisalt tõid suured ühiskondlikud ümberkorraldused vange arvukalt juurde. Teise maailmasõja ajal ja järel laienes laagrivõrk ka vallutatud aladele, sh Eesti NSV-sse. Oma olemuselt oli Eestisse loodud laagrivõrk vähendatud koopia NSV Liidu laagrisüsteemist, kuid selles leidus ka mõningaid erijooni.

Liiduvabariikliku alluvusega parandusliku töö kolooniad olid mõeldud ennekõike kergemate süütegude eest vangi mõistetud isikute kinnipidamiseks. Kui esimesel Nõukogude okupatsiooniaastal poliitvange tavaliselt kolooniatesse ei saadetud, siis teise maailmasõja järgsel ajal sellest põhimõttest loobuti ning poliitvangide osakaal küündis Eesti NSV kolooniates püsivalt üle kümne protsendini.

Eesti NSV kolooniatesse saadetud vangide põhimassi moodustasid vaadeldaval perioodil majanduskuritegude ehk "riigi ja ühiskondliku vara riisumise" eest süüdi mõistetud isikud. Aastate lõikes olid Eesti kolooniates ülekaalus inimesed karistusajaga kuni viis aastat, mis tähendas toonase karistuspoliitika kontekstis pigem "leebet" karistust. Kuna lühikese karistusajaga inimesi ei peetud otstarbekaks kaugematesse laagritesse viia, moodustasid aastatel 1944–1954 siinsetes kolooniates enamuse eestlased.

Nii nagu NSV Liidu laagrivõrgustik tervikuna, olid ka vabariiklikud kolooniad tihedalt integreeritud majandussüsteemi, milles vangide tööjõudu tuli maksimaalselt ära kasutada. Selline korraldus annab alust väita, et vangide kui kasuliku tööjõu pidev pealevool oli toonases repressiivpoliitikas vähemalt mingil määral taotluslik. Süü kui selline muutus sellises olukorras mõistagi võrdlemisi abstraktseks.

Pärast Stalini surma 1953. aasta märtsis võeti siseminister Lavrenti Beria eestvedamisel ühe esimese reformina ette just laagrisüsteemi lammutamine. Arvatavasti oli asjaosalistele juba varem selgeks saanud, et Stalini kinnisidee vangide orjatööjõu kasutamiseks on majanduslikult kahjumlik – vangid pole ju mistahes riigikorra ajal kuigi motiveeritud tööjõud. Pealegi tuli nende valvamiseks ülal pidada hiiglaslikku n-ö vangivalvurite kontingenti, kellest ei tõusnud rahvamajandusele mingisugust kasu ning stalinistlik orjalaagrite võrgustik kahjustas ka NSV Liidu rahvusvahelist mainet.

Lisaks saab ajakirjas Tuna lugeda muu hulgas Tartu Ülikooliga seotud tõrvikurongkäikudest ja Academia Gustaviana professor Andreas Virginiuse tegemistest.

1 - Vn Narodnyj komissariat vnutrennih del. 
2 - Täpsustavalt repressiivorganid, mis tegelesid poliitiliste juhtumitega: rahvakomissaride nõukogu juures asunud Ülevenemaaline Kontrrevolutsiooni, Spekulatsiooni ja Sabotaaži vastu Võitlemise Erakorraline Komisjon, mida tuntakse eelkõige tema venekeelse lühendi tšekaa järgi (vn črezvyčajnaja komissija) tegutses aastail 1917–1922. 1922. aasta kevadel loodi tšekaa asemele Riiklik Poliitvalitsus (GPU, vn gosudarstvennoe političeskoe upravlenie), mis korraldati pärast Nõukogude Liidu moodustamist 1922. aasta detsembris ümber Ühendatud Riiklikuks Poliitvalitsuseks (OGPU, vn ob'edinennoe gosudarstvennoe političeskoe upravlenie).
3 - M. Jackobson, M. Smirnov. Sistema mest zaključenija v RSFSR i SSSR 1917–1930. – Sistema ispravitel'no-trudovyh lagerej v SSSR 1923–1960: Spravočnik. Sost. M. Smirnov. Moskva: Zven'ja, 1998, lk 12.
4 - Vt Postanovlenie SNK SSSR, 11.07.1929 "Ob ispolzovanii truda ugolovno-zaključennyh". – Gulag (Glavnoe upravlenie lagerej), 1917–1960. Sost. A. Kokurin, I. Petrov. Moskva: Demokratija; Materik, 2000, lk 64–65.
5 - M. Smirnov, S. Sigačev, D. Shkapov. Sistema mest zaključenija v SSSR 1929–1960. – Sistema ispravitel'no-trudovyh lagerej, lk 27.
6 - M. Jackobson, M. Smirnov. Sistema mest zaključenija, lk 19.
7 - Postanovlenie Politbjuro CK VKP/b/ ob utverždenija proekta postanovlenija CIK SSSR "Ob obrazovanii obshhesojuznogo narodnogo komissariata vnutrennyh del, 15.07.1934. – Lubjanka: Stalin i VČK-GPU-OGPU-NKVD. Dokumenty vysših organov partijnoj i gosudarstvennoj vlasti, janvar' 1922 – dekabr' 1936. Sost. V. N. Khaustov. Moskva: Materik, 2003, lk 543–544; Postanovlenie CIK i SNK SSSR o peredače ispravitel'no-trudovyh učreždenij narodnyh komissariatov justicii sojuznyh respublik vedenie narodnogo komissariata vnutrennih del Sojuza SSR, 27.10.1934. – Gulag, lk 93.
8 - Kasutatakse erinevaid kirjapilte: GULAG, GULag, Gulag, gulag, sõltuvalt sellest, kas see markeerib konkreetset NKVD/MVD struktuuriüksust või on kasutatav üldmõistena. Tõlkes tähendab see laagrite peavalitsust. Ehkki GULAG on saanud üldmõisteks NSV Liidu laagrisüsteemi kohta laiemalt, leidsid vangid alates teise maailmasõja päevist tegelikult rakendust erinevates NKVD/MVD laagrisüsteemides: nt tegutses aastatel 1940–1953 NKVD/MVD Raudtee-ehituse Laagrite Peavalitsus, aastatel 1941–1956 NKVD/MVD Metsatööstuslaagrite Peavalitsus, 1941–1953 NKVD/MVD Tööstusehituste Peavalitsus jne. Kokku tegutses toona üle 20 erineva struktuuriüksuse. Vt Sistema ispravitel'no-trudovyh lagerej, lk 100–127. Kokku käis kuni Stalini surmani GULAG-i (ja selle eellaste) süsteemist läbi vähemalt 20 miljonit inimest (arvestamata vanglaid, erikategooriaid ja eriasumisele saadetuid).
9 - Teadaolevalt tegutses NSV Liidus aastatel 1929–1953 kokku 476 laagrikompleksi koos kümnete tuhandete laagrijaoskondade ja -punktidega. Vt Spravka o naličii sostave i dviženii zaključennyh v ITL i ITK MVD SSSR, 6.02.1960; Spravka o smertnosti zaključennyh v sisteme GULAGa za period 1930–1956 gg. – Gulag (Glavnoe upravlenie lagerej), 1917–1960, lk 441–442. Vt ka A. Applebaum. Gulag: a history of the Soviet camps. London: Lane, 2003, lk 515–520.
10 - Vn ispravitel'no-trudovaja kolonija.

11 - Vn ministerstvo vnutrennih del.
12 - Ilmunud ka eesti keeles: A. Solženitsõn. Gulagi arhipelaag: Kirjandusliku uurimuse katse, I–III. Tallinn: Eesti Raamat, 1990.
13 - Vt nt N. Werth, F. Aymé, P. Rotman. Goulag: une histoire soviétique. Paris: Arte éditions: Seuil, 2019; J. M. Gheith and K. R. Jolluck. Gulag voices: oral histories of Soviet incarceration and exile. Basingstoke: Palgrave Macmillan, 2011; O. V. Khlevniuk. The history of the Gulag: from collectivization to the great terror. New Haven; London: Yale University Press, 2004; L. Toker. Return from the Archipelago: narratives of Gulag survivors. Bloomington; Indianapolis: Indiana University Press, 2000; A. Barenberg. The gulag: a very short introduction. New York: Oxford University Press, 2024; E. Bacon. The Gulag at war: Stalin's forced labour system in the light of the archives. New York: New York University Press, 1994; N. Adler. The Gulag survivor: beyond the Soviet system. USA: New Brunswick, 2002; J. S. Hardy. The Soviet Gulag: history and memory. London: Bloomsbury Academic, 2022; W. T. Bell. Stalin's Gulag at war: forced labour, mass death, and Soviet victory in the Second World War. Toronto: University of Toronto Press, 2019 jne. Eesti keeles on üldkäsitlustest ilmunud: A. Applebaum. Gulag: Nõukogude koonduslaagrite ajalugu. Tallinn: Varrak, 2005.
14 - Teemat on põgusalt kajastatud inglise keeles. Vt nt E. Bachmann. 1947 NKVD Photo Album: the Gaze of a Penal Institution. Magristritöö. Tallinna Ülikool, Humanitaarteaduste Instituut, 2023; P. Kaasik. Estonian SSR NKVD/MVD Correctional Labour Detention Centres in 1944–1956. – Estonia Since 1944: reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity. Ed. by T. Hiio, M. Maripuu, I. Paavle. Tallinn: Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutus, 2009, lk 567–590.
15 - Vt lähemalt P. Kaasik. Nõukogude Liidu poliitilistest repressioonidest Eesti kodanike vastu pärast N. Liidu–Saksamaa sõja algust 22. juunil 1941. – Akadeemia 2006, 5, lk 947–991.
16 - RA, ERAF.77SM.1.10, l. 31–33, orientirovka shema organizacii po obrabotke i raspredeleniju évakuirovannogo kontingenta v lagerjah v Éstonii i reévakuiruemogo naselenija v Éstoniju.
17 - RA, ERAF.77SM.1.10, l. 5, plan meroprijatuj po OITK v svjazi s reévakuaciej NKVD ÉSSR na osvoboždeniju territoriju ÉSSR, 23.08.1944.
18 - RA, ERAF.17SM.1.1.1, l. 34, ENSV siseasjade rahvakomissari käskkiri nr 013, 7.09.1944
("O meroprijatijah po vosstanovleniju ispravitel'no-trudovyh kolonij OITK NKVD ÉSSR").
19 - RA, ERAF.77SM.1.10, l. 16, ENSV siseasjade rahvakomissari A. Resevi kiri NSV Liidu NKVD GULAG-i ülemale Nasedkinile, 9.10.1944.
20 - RA, ERAF.77.1.10, l. 14–15, ENSV NKVD OITK tööplaan 25.09 kuni 15.10.1944.

21 - Vn Voennizirovannaja ohrana.
22 - RA, ERAF.77SM.1.15, l. 3–6, ENSV NKVD OITK ülema kapten Strutšalini ettekanne ENSV NKVD OITK olukorrast seisuga 1.02.1945.
23 - RA, ERAF.77SM.1.31, l. 2, 80; ERAF.77SM.1.45, l. 8, 147, svedenija o količestvennom učete ličnogo sostava OITK NKVD ÉSSR (seisuga 1.01.1945 ja 1.01.1946).
24 - RA, ERAF.17SM.4.6, l. 219–222, ENSV NKVD OITK ülema Strutšalini ettekanne ENSV siseasjade rahvakomissarile Resevile, 12.1944 ("Dokladnaja zapiska o rabote OITK NKVD ÉSSR na 1 dekabrja 1945 god"); RA, ERAF.77SM.1.16, l. 2, ENSV siseasjade rahvakomissari Resevi kiri NSV Liidu NKVD GULAG-i ülema asetäitjale Georgi Zavgorodnile, 19.12.1944.
25 - RA, ERAF.17SM.1.5, l. 43, ENSV siseasjade rahvakomissari käskkiri nr 0041, 5.01.1945 ("Ob ustanovlenii limita napolnenija osuždenymi zaključennymi ispravitel'no-trudovyh kolonij").
26 - RA, ERAF.17SM.1.7, l. 150, ENSV siseasjade rahvakomissari käskkiri nr 344, 31.10.1945 ("Ob organizacii ispravitel'no-trudovoj kolonii № 3 OITK NKVD ÉSSR").
27 - Vn Otdel'nyj lagernyj punkt.
28 - Organiseeriti vastavalt ENSV MVD 20.04.1949 käskkirjale nr 047 sõjavangilaagri nr 286 baasil. Vt RA, ERAF.77SM.1.231, l. 272–286, Spravka o sostojanii lagerej i kolonij MVD ÉSSR, 1.10.1954.
29 - Allus kuni 1951. aastani NSV Liidu MVD tööstusehituse peavalitsusele (Glavpromstroi), mille allüksused leidsid reeglina rakendust sõjatööstusobjektide rajamisel. Eesti NSV MVD OITK haldusalasse määrati vastavalt NSV Liidu MVD 9.04.1951 käskkirjale nr 00176. Vt Spravka o sostojanii lagerej i kolonij.
30 - Kuni 1949. aastani allus NSV Liidu MVD Glavpromstroile. Eesti NSV MVD OITK haldusalasse määrati vastavalt NSV Liidu MVD 15.02.1949 käskkirjale nr 081. Vt Spravka o sostojanii lagerej i kolonij.

31 - GARF.R-9414.1.188, l. 8–19p, 22–23p, Spravka-harakteristika na lagotdelenie № 1, № 2, № 3, № 4, № 5, № 6, № 7 OITK MVD ÉSSR po sostojaniju na 1 marta 1952 g.
32 - RA, ERAF.77SM.1.150, l. 135; RA, ERAF.77SM.1.211, l. 49–50; RA, ERAF.77SM.1.212, l. 98–99, Dislokacija voenuzirovannoj ohrany OITK MVD ÉSSR po sostojaniju na 1.1.1952, 1.4.1953, 1.1.1954.
33 - Vn Peresyl'naja tjurma.
34 - GARF.R-9414.1.188, l. 24–25p, Spravka-harakteristika: peresyl'naja tjurma OITK MVD ÉSSR po sostojaniju na 1 marta 1952 g.
35 - Spravka-harakteristika na lagotdelenie № 1, № 2, № 3, № 4, № 5, № 6, № 7, l. 8–25p; RA, ERAF.77SM.1.42, l. 26, 27, 29, 31, 35, 50, 128; RA, ERAF.77SM.1.76, l. 225; RA, ERAF.77SM.1.105, l. 37, 179, andmed elamispinna ja kommunaal-olmeobjektide olemasolu kohta ENSV MVD ITK nr 1, OLP nr 2, ITK nr 3, OLP nr 4, ITK nr 5, ITK nr 6 ja tapivanglas, mida kasutatakse kinnipeetavate majutamiseks ja teenindamiseks seisuga märts 1947, jaanuar 1949 ja aprill 1950; RA, ERAF.77SM.1.15, l. 36, 42, ITK nr 1 ja nr 2 ülema ettekanded, 1.04.1955; RA, ERAF.77SM.1.268, l. 56, 62, 67–68, 93–94, 96, arvandmed ENSV NKVD OITK kinnipidamiskohtades kinnipeetavate koosseisu kohta seisuga 1.04.1955.
36 - RA, ERAF.77SM.1.213, l. 218–222, Spravka po OITK MVD ÉSSR za 4-j kvartal 1952 g i 1-j kvartal 1953 g.
37 - On mõnevõrra tinglik käsitleda poliitvangidena ainult § 58 alusel süüdimõistetuid, sest karistuspoliitika laiemalt oli poliitilise iseloomuga ning inimesi karistati üsna tühiste tegude ja tegematajätmiste eest ebaproportsionaalselt rangelt.
38 - Ob utverždenii položenija ob ispravitel'no-trudovyh lagerjah, 7.04.1930. – Gulag (Glavnoe upravlenije lagerej), 1917–1960, lk 65–72; NSV Liidu NKVD käskkiri № 00889, 2. augustist 1939 ("Vremennaja instrukcija o režime soderžanija zaključennyh v ispravitel'no-trudovyh lagerjah NKVD SSSR"). – Istorija stalinskogo GULAGa. Konec 1920-h – pervaja polovina 1950-h godov: Sobranie dokumentov v semi tomah. Kn. 4. Naselenie GULAGa čislennost' i uslovija soderžanija. A. Bezobrazov, V. Khrustalev (Red). Moskva: ROSSPÉN, 2004, lk 159–170.
39 - RA, ERAF.77SM.1.180, l. 137–141; RA, ERAF.77SM.1.213, l. 218–222, ENSV MVD OITK õiendid 1952. aasta I ja II kvartali kohta ning 1952. a IV kvartali ja 1953. a I kvartali kohta.
40 - 1948. aastal moodustati kõige ohtlikumate "kontrrevolutsionääride" kinnipidamiseks erilaagrid, mis erinesid mõnevõrra GULAG-i süsteemi üldrežiimiga vangilaagritest. Sinna saadeti eranditult "poliitilised" vangid ("spioonid, diversandid, terroristid, trotskistid, menševikud, esseerid, anarhistid, natsionalistid, valgeemigrandid, nõukogudevastaste organisatsioonide liikmed" jt). Samal aastal formeeriti erilaagrid ka eriti ohtlike retsidivistide kinnipidamiseks. Sisuliselt kujutasid erilaagrid sunnitöörežiimi laiendust, sisaldades mitmeid sellega sarnaseid jooni. Vt Prikaz MVD SSSR № 00219, 28.02. ("Ob organizacii osobyh lagerej MVD"); Prikaz MVD SSSR, MGB SSSR i Prikaz MVD SSSR, MGB SSSR i General'nogo Prokurora SSSR № 00279/00108/72 ss, 16.03.1948 ("Ob organizacii osobyh lagerej i tjurem MVD dlja soderžanija osobo opasnyh gossudarstvennyh prestupnikov i o napravlenii poslednyh po otbytii nakazanija v sylku na poslednie pod nadzor organov MGB"). – Gulag (Glavnoe upravlenie lagerej), 1917–1960, lk 135–141.

41 - RA, ERAF.17SM.4.83, l. 150, ENSV MVD OITK ülema asetäitja leitnant Jastini ettekanne nr 12/3458 ENSV siseministri asetäitjale Smirnovile, 11.05.1948.
42 - RA, ERAF.17SM.4.84, l. 36, Spravka o naličii i fizičeskom profile kontingenta zaključennyh OITK MVD ÉSSR po sostojaniju na 21.IV.48 g.
43 - ITL i Stroitel'stvo Kombinata № 7
44 - Vn ispravitel'no-trudovoj lager'.
45 - Vt lähemalt P. Kaasik. Kombinaat nr 7 rajamine ja selle juures tegutsenud tööüksused peale teist maailmasõda. – Ajalehest uraanitehaseni. Uurimusi Narva piirkonna ajaloost. Toim. M. Ivask. Narva Muuseumi Toimetised 14. Narva: Narva Muuseum, 2013, lk 173–203.
46 - RA, ERAF.77SM.1.268, l. 103, Svedenija o količestve z/k soderžashhuhsja v kolonii OITK MVD ÉSSR i naimenovanie organizacij na rabotah kotoryh ispol'zujutsja zaključennye, po sostojaniju na 1.1.1955.
47 - GARF.R-9414.1.188, l. 26–27p, Spravka-harakteristika na lagotdelenie № 6 Upravlenie ITL i Stroitel'stva № 258 MVD SSSR po sostojaniju na 1952 g.
48 - Vt NKVD GULAG-i kultuur-kasvatustöö jaoskondade põhimäärused ja NKVD paranduslike tööde laagrite ja kolooniate kultuur-kasvatustöö eeskirjad, 20.04.1940. – Gulag (Glavnoe upravlenie lagerej), 1917–1960, lk 117–128.
49 - RA, ERAF.77SM.1.58, l. 227–228, Svedenija o količestvennom učete ličnogo sostava OITK MVD ÉSSR (1. jaanuari 1947 seisuga).
50 - RA, ERAF.77SM.1.78, l. 202–204, Svedenija o štatnoj položennosti, faktičeskom naličii i neokomplekte ličnogo sostava OITK MVD ÉSSR na 1-e oktjabrja 1949 g (sama 1950. aasta 1. oktoobri seisuga vt ERAF.77SM.1.106, l. 185–187).

51 - Vt RA, ERAF.77SM.1.53, l. 41–44p, ENSV MVD OITK isikkoosseis, kinnitatud NSV Liidu MVD GULAG-i ülema kindralmajor Grigori Dobrõnini poolt, 3.03.1948.
52 - Vt nt N. Liidu NKVD käskkiri nr 00149, 7.02.1940 ("Ob agenturno-operativnom obsuživanii ispravitelno-trudovyh kolonij NKVD SSSR"). – Gulag, lk 494–497.
53 - RA, ERAF.77SM.1.58, 90–92, Svedenija o štatnoj položennosti, fakticeskom naličii i nekomplekte ličnogo sostava OITK MVD ÉSSR, 1.06.1948.
54 - RA, ERAF.77SM.1.149, l. 259, ENSV siseministri asetäitja polkovnik Vlassovi ettekanne NSV Liidu MVD GULAG-i ülema asetäitjale kindralleitnant Viktor Botškovile, 1.08.1951; RA, ERAF.77SM.1.211, l. 49–50, 98–99, ENSV OITK valve dislokatsioon seisuga 1.04.1953 ja 1.01.1954.
55 - RA, ERAF.77SM.1.63, l. 88–90; RA, ERAF.77SM.1.63, l. 88–90, Stroevaja zapiska voenizirovannoj ohrany OITK MVD ÉSSR, 25.06.1948, 1.02.1950.
56 - RA, ERAF.77SM.1.45, l. 55–58; RA, ERAF.77SM.1.58, l. 90–92; RA, ERAF.77SM.1.78, l. 202–204; RA, ERAF.77SM.1.106, l. 185–187; RA, ERAF.77SM.1.165, l. 6–7; RA, ERAF.77SM.1.262, l. 3, ENSV MVD OITK koosseisud ja täitmata ametikohad, 1.04.1947, 1.07.1948, 1.10.1949, 1.10.1950, 1.01.1952, 1.01.1955.
57 - Laagrisektori hulka on arvestatud ka operatiivkoosseis.
58RA, ERAF.77SM.1.10, l. 20, ENSV NKVD OITK ülema Strutšalini kiri sõjavangilaagri nr. 286 ülemale, oktoober 1944.
59 - RA, ERAF.77SM.1.10, l. 24, ENSV NKVD OITK ülema Strutšalini kiri ENSV siseasjade rahvakomissarile Resevile, 21.10.1944.
60 - RA, ERAF.77SM.1.15, l. 12, 22, 24, 31, 36, 42, 48, 53, 59, 67, 72, 88, 94, 104, 109, 118, 121, 135, 139, 147, 154, 161, 169, ITK nr 1 ja nr 2 ülemate ettekanded 1945. aastast.

61 - Sellesse rühma kuulusid mujal NSV Liidus arreteeritud inimesed, kelle asjus peeti vajalikuks uurimine korraldada Eestis, ning juba varem süüdi mõistetud isikud, kes viibisid laagris/koloonias, kuid kelle nimi kerkis üles mõne muu kriminaalasja raames. Sellega seoses transporditi nad Eestisse, et neid uuesti üle kuulata. Kuid võisid ilmneda ka n-ö täiendavad asjaolud, mille tagajärjel anti inimene uuesti tribunali alla ja toodi Eestisse täiendavaks uurimiseks.
62 - RA, ERAF.77SM.1.76, l. 9, ENSV MVD OITK erijaoskonna ülema major Beloussovi õiend jaoskonna tööst 1948. aasta IV kvartalis, jaanuar 1949.
63 - RA, ERAF.77SM.1.76, l. 1, Spravka osnovnyh raboty OITK i lagerej MVD ÉSSR za 1948-j god.
64 - RA, ERAF.77SM.1.148, l. 55p, 120p, 139p, 167p; RA, ERAF.77SM.1.177, l. 33p, 77p, 111p, 153p; RA, ERAF.77SM.1.209, l. 37p, 90p, 140p, 190p, arvandmed ENSV MVD OITK kinnipeetavate koosseisu kohta 1951., 1952. ja 1953. aasta seisuga.
65 - RA, ERAF.77SM.1.21, l. 18–19, cifrovye svedenija o sostave zaključennyh soderžashhihsja v OITK NKVD ÉSSR, 1.01.1945 seisuga.
66 - RA, ERAF.77SM.1.22, l. 101–101p, cifrovye svedenija o sostave zaključennyh soderžashhihsja v OITK NKVD ÉSSR, 1.01.1946 seisuga.
67 - St Nõukogude Liidu Ülemnõukogu presiidiumi 27. märtsi 1953. aasta seadlus "Amnestiast". Vt ka T. Tannberg. 1953. aasta amnestia: kas ainult varaste ja sulide vabastamine? – Tuna 2004, 3, lk 37–51.
68 - Kollektiviseerimise eeltööna alustati elujõuliste majapidamiste väljasuretamist esialgu ebaproportsionaalselt kõrgete maksudega. Eraldi maksustamisele kuulusid veel "rahvavaenlaste" majapidamised (n-ö kulakud, sakslaste käsilased jm). Maksmata jätmine võis "raskendavatel asjaoludel" tähendada reaalset kriminaalkaristust. Kuna paljudes majapidamistes olid mehed sõtta jäänud või varjasid end metsas, karistati perepeana tihti naisi. See polnud siiski ainuke n-ö majanduskuritegu. Järjest karmistusid ka karistused "ühiskondliku vara riisumise eest", mida ei käsitletud otsese majandusliku sabotaažina (ehk kontrrevolutsioonilise kuriteona). Vt allpool.
69 - Tapivanglas oli samal ajal naisi 81 ehk 18,7% vangide koguarvust.
70 - Spravka-harakteristika na lagotdelenie № 1, № 2, № 3, № 4, № 5, № 6, № 7.

71 - Eraldi arvestuskategooriad olid: kuni 6 kuud, 6 kuud kuni 1 aasta, 1–3 aastat, 3–5 aastat, 5–10 aastat, üle 10 aasta.
72 - Arvandmed ENSV MVD OITK kinnipeetavate koosseisu kohta seisuga 1.01.1946, 1.04.1951, 1.04.1952., 1.04.1953, 1.07.1953., 1.04.1954., 1.04.1955., 1.04.1956, 1.01.1957.
73 - Siinkohal pole arvestatud "administratiivkorras" väljasaadetuid, keda oli kokku vähemalt kuus miljonit.
74 - A. Applebaum. Gulag, lk 454–455.
75 - RA, ERAF.77SM.77.1.22, l. 101–101p, arvandmed ENSV NKVD OITK kinnipeetavate koosseisu kohta seisuga 1.01.1946.
76 - Spravka-harakteristika na lagotdelenie № 1, № 2, № 3, № 4, № 5, № 6, № 7.
77 - Nad olid jagatud kolme laagrijaoskonna vahel: nr 1 – 130 (17,5% koguarvust), nr 2 – 149 (13,5%), nr 4 – 329 (50,7%). Vt RA, ERAF.77SM.1.231, l. 272–286, Spravka o sostojanii lagerej i kolonij MVD ÉSSR, 1.10.1954.
78 - RA, ERAF.77SM.1.268, l. 56, 62, 67-68, 93–94, 96, arvandmed ENSV MVD OITK kinnipeetavate koosseisu kohta seisuga 1.04.1955.
79 - Vt lähemalt A. Niglas. Release ahead of time of Estonian citizens and residents repressed for political reasons by the Soviet authorities and their rehabilitation from 1953 to the 1960's. – Estonia since 1944, lk 461–489.
80 - 17. septembril 1955 andis NSV Liidu Ülemnõukogu presiidium amnestia Suure Isamaasõja ajal 1941–1945 Saksa okupantidega koostöö tegemise ja teiste kuritegude eest KrK § 58-1, 58-3, 58-4, 58-6, 58-10, 58-12 alusel kuni 10-aastase vabaduskaotusega karistatud NSV Liidu kodanikele. Rohkem kui 10-aastase vabaduskaotusega karistatute karistusaega vähendati poole võrra. Amnestia ei kehtinud NSV Liidu kodanike tapmiste ja piinamiste eest süüdimõistetutele. Vt Ukaz Prezidiuma Verhovnogo Soveta SSSR "Ob amnistii sovetskih graždan sotrudničavshih s okupantami v period Velikoj Otečestvennoj Vojny 1941–1945 gg", 17.03.1955. – Reabilitacija: Kak éto byla. Dokumenty Prezidiuma CK KPSS i drugie materialy, mart 1953 – fevral' 1957. Tom 1. Sost. A. Artizov, J. Sigačev. Moskva: Demokratia: Materik, 2000, lk 259–260.

81 - NSV Liidu Kesktäitevkomitee seadus 7. augustist 1932 riiklike ettevõtete, kolhooside ja kooperatiivide omandi kaitsest ning ühiskondliku omandi kindlustamisest. – Sbornik dokumentov po istorii ugolovnogo zakonodatel'stva SSSR i RSFSR 1917–1953 gg. Red. I. Golyakov. Moskva: Gosudarstvennoe Izdatel'stvo Juridičeskoj Literatury, 1953, lk 335–336.
82 - NSV Liidu Ülemnõukogu presiidiumi 4. juuni 1947 seadlused kodanike isikliku omandi kaitse tugevdamisest ja kriminaalvastutusest riikliku ja ühiskondliku omandi riisumise eest. – Sbornik dokumentov po istorii ugolovnogo zakonodatel'stva, lk 430–431.
83 - Vt nt I. Paavle. Vili ja munad režiimi teenistuses. Sundandam 1940. aastate Eesti külas. – Ajalooline Ajakiri 2009, 1/2, lk 213–229.
84 - Vt nt I. Paavle. Ebaühtlane ühtne süsteem. Sovetliku passisüsteemi kujunemine, regulatsioon ja rakendamine Eesti NSV-s, I ja II osa. – Tuna 2010, 4, lk 37–53; 2011, 2, lk 43–67.
85 - RA, ERAF.77SM.1.148, l. 55; RA, ERAF.77SM.1.177, l. 33–33p; RA, ERAF.77SM.1.209, l. 37–37p, 90–90p; RA, ERAF,77SM.1.240, l. 39; RA, ERAF.77SM.1.268, l. 98–98p; RA, ERAF.77SM.1.290, l. 72–73; RA, ERAF.77SM.1.291, l. 45–48, arvandmed ENSV MVD OITK kinnipeetavate koosseisu kohta seisuga 1.04.1951, 1.04.1952, 1.04.1953, 1.07.1953, 1.04.1954, 1.04.1955, 1.04.1956, 1.01.1957.
86 - Selles lahtris kajastub ka "sotsiaalselt ohtlik element", kelle puhul ei ole paragrahvi näidatud (NKVD/MVD/MGB erinõupidamise otsusel ei kvalifitseeritudki nn sotsiaalselt ohtliku elemendi vangilaagrisse saatmisel süütegu alati kriminaalkoodeksi järgi).
87 - Kokku kuulus sellesse kategooriasse paarkümmend seadlust, kuid võrreldes 4. juuli 1947 seadlustega on nende alusel karistatute osakaal tagasihoidlik.
88 - Vt lähemalt P. Kaasik. Nõukogude Liidu sõjavangipoliitika Teise maailmasõja ajal ja sõjajärgsetel aastatel: Sõjavangide kinnipidamissüsteem Eesti näitel ja hinnang sõjavangide kohtlemisele rahvusvahelise õiguse järgi. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2009.
89 - RA, ERAF.77SM.1.15, l. 8–11, Shema ežemesjačnoj dokladnoj zapiski o sostojanii OITK NKVD ÉSSR; RA, ERAF.77SM.1.21, l. 5–6, Shema mesjačnoj telegrafnoj očetnosti po trudovomu ispol'zovaniju zaključennyh v lagerjah i kolonijah NKVD (kinnitanud NSV Liidu NKVD GULAG-i ülema asetäitja riikliku julgeoleku alampolkovnik Granovski, 4. detsembril 1944).
90 - RA, ERAF.77SM.1.15, l. 4, 20, 29, 39, 51, 64, 84, 101, 112, 132, 146, 158, ENSV NKVD OITK ettekanded osakonna tööst 1945. aastal.

91 - Vt arvandmed ENSV MVD OITK kinnipeetavate koosseisu kohta seisuga 1.04.1951, 1.04.1952, 1.04.1953, 1.07.1953, 1.04.1954, 1.04.1955, 1.04.1956, 1.01.1957.
92 - ENSV siseasjade rahvakomissari käskkiri nr 344, 31.10.1945.
93 - RA, ERAF.77SM.1.76, l. 3–8, kratkaja dokladnaja zapiska ob shtogah raboty OITK za IV-j kvartal 1948 g.
94 - GARF.R-9414.1.188, l. 34–38p, doklad o vypolnenishtatnoju prikaza MJU ot 2 aprelja 1953 g po reorganizacii lagernyh podrazdelenij OITK MJU ÉSSR po sostojaniju na 15 ijulja 1953 goda.
95 - RA, ERAF.77SM.1.80, l. 35, ENSV siseministri asetäitja alampolkovnik Satšuki telegramm NSVL MVD GULAG-i ülemale kindralmajor Dobrõninile, 7.12.1949.
96 - RA, ERAF.77SM.4.84, l. 36, spravka o naličii i fizičeskom profile kontingenta zaključennyh OITK MVD ÉSSR, 04.1948.
97 - RA, ERAF.77SM.1.21, l. 18–19; RA, ERAF.77SM.1.22, l. 101–101p, cifrovye svedenija o sostave zaključennyh soderžashhihsja v OITK NKVD ÉSSR, 1.01.1945, 1.01.1946; RA, ERAF.77SM.1.31, l. 2, 80; RA, ERAF.77SM.1.45, l. 8, 147; RA, ERAF.77SM.1.58, l. 227–228; RA, ERAF.77SM.1.79, l. 4–5, andmed ENSV NKVD/MVD OITK isikkoosseisu arvestuse kohta.
98 - RA, ERAF.77.1.45, l. 55–58; RA, ERAF.77SM.1.158, l. 90–92; RA, ERAF.77SM.1.78, l. 202–204; RA, ERAF.77SM.1.106, l. 185–187, Svedenija o štatnoj položennosti, faktičeskom naličii i nekomplekte ličnogo sostava OITK MVD ÉSSR, 1.04.1947, 1.07.1948, 1.10.1949, 1.10.1950.
99 - M. Smirnov, S. Sigačev, D. Shkapov. Sistema mest zaključenija v SSSR, lk 56–59; A. Applebaum. Gulag, lk 423–424; A. Kokurini ja N. Petrovi eessõna raamatule Gulag (Glavnoe upravlenie lagerej), 1917–1960, lk 10.
100 - Zapiska L. P. Berii v prezidium CK KPSS o provedenii amnistii, 26.03.1953. – Lavrenti Beria. 1953. Stenogramm ijul'skogo plenuma CK KPSS i drugie dokumenty. Sost. V. Naumov, J. Sigačev. Moskva: Demokratia; Materik, 2000, lk 21–23.

101 - M. Smirnov, S. Sigačev, D. Shkapov. Sistema mest zaključenija v SSSR, lk 58.
102 - Prikaz MVD, MJU i Generalnogo Prokurora SSSR, 28.03.1953 ("O porjadke ispolnenija ukaza Prezidiuma Verhovnogo Soveta SSSR ot 27 marta 1953 "Ob amnistii""). – Reabilitacija, lk 16–18.
103 - M. Smirnov, S. Sigačev, D. Shkapov. Sistema mest zaključenija v SSSR, lk 58.
104 - Prikaz MJU SSSR i MVD SSSR № 005/0041, 28.01.1954 ("O peredače iz MJU SSSR v MVD SSSR ITLK"). – Gulag (Glavnoe upravlenie lagerej), 1917–1960, lk 372–373.
105 - 20. juunist 1953 reorganiseeriti senine ENSV MVD lastekolooniate osakond ja anti omaette jaoskonnana ENSV justiitsministeeriumi OITK haldusalasse. 1. juuli 1953. aasta seisuga oli jaoskonna alluvuses kaks lastekolooniat Tallinnas ja Tartus. Vt RA, ERAF.77SM.77.1.201, l. 116–131, spravka po OITK MJU ÉSSR, 1.07.1953.
106 - Doklad o vypolneniju prikaza MJU ot 2 aprelja 1953.