Liikidel, kelle pöial on käe ülejäänud osade suhtes pikem, on ka ajumass suurem. Uues uuringus võrdlesid autorid 94 primaadiliigi andmeid, alates leemuritest kuni fossiilsete hominiinideni. Nad leidsid, et kui võtta arvesse ajusuurust, ei paista tänapäeva inimesed ega nende lähisugulased enam üldisest seosest välja, vahendab Guardian. 

Töö taga on Ühendkuningriigi teadlased, eesotsas Readingi ülikooli uurija Joanna Bakeriga. Nad hindasid nii elus- kui ka väljasurnud liikide pöidla proportsioone ning kõrvutasid neid hinnangulise ajumassi ja ajupiirkondade mahuga. 

Andmed näitasid selget mustrit ka ajupiirkondade võrdluses. Pöidlapikkus käis kokku eeskätt neokorteksi ehk suuraju koore mahuga, mitte väikeajuga. See haakub tõsiasjaga, et peenmotoorikat ja ruumitaju toetavad just motoorsed ja parietaalsed ajukoore osad. Väikeste esemete peenmotoorne käsitsemine nõuab närvivõrgustikelt rohkem n-ö "arvutusvõimsus" ja see kulu kajastub ajumahus.

Uuringu tarbeks koondas uurimisrühm kirjandusest andmed primaatide kämblaluude ja ajumassi kohta ning hindas seoste paikapidavust Bayesi lähenemisel põhinevate fülogeneetiliste mudelitega. See võimaldas neil uurida ka väljasurnud liike – inimese eellasi –, kelle puhul pole käitumist enam võimalik vaadelda. 

Tulemused jäid püsima ka siis, kui inimlased analüüsist eemaldada. See viitab, et seos ei tekkinud üksnes kivitööriistade kultuuri tõttu. Samuti ei erinenud tööriistu kasutavad liigid pöidla–aju seoses neist, kelle puhul pole tööriistade kasutamist täheldatud.

Samas leidus ka erand. Nimelt paistis ootamatult pika pöidlaga silma ligi kaks miljonit aastat tagasi elanud Australopithecus sediba. Nende pöidlad olid ebatavaliselt pikad isegi suhtes aju suurusega. Seda tõenäoliselt, kuna liik pidi elama nii puudel kui ka maapinnal. 

Teadlaste sõnul annab uuring küll huvitava sissevaate pöidla ja aju arengusse, kuid parema pildi saamiseks tuleks edaspidi arvesse võtta ka teisi käe ehituse jooni ning närvivõrgustiku tööd.

Tulemused on avaldatud ajakirjas Communications Biology.