Alfaisase mõiste jõudis laiemate massideni eelmise sajandi teisel poolel. Võtmerolli mängis seejuures ameerika zooloog David Mech, kes kirjeldas oma 1970. aastatel ilmunud raamatus vangistuses elavate hundikarjade käitumist. Kuna karjad koosnesid valdavalt võõrastest isenditest, tekkisid seal võitlustel põhinevate domineerimishierarhiad. Mech ise rõhutas hiljem, et looduslikes, perepõhistes hundikarjades sellist pidevat võimuvõitlust ei esine. Küll märkas seda aga primatoloog Frans de Waal šimpansikarjades. Kuna liik oli inimestele lähedasem, jõudsid jutud alfa- ja beetaisastest peagi nii USA poliitikasse kui ka kohtingumaailma ja eneseabikirjandusse.

Prantsuse ja saksa teadlased võtsid nüüd nõuks uurida, kas šimpansite puhul nähtavaid mustreid näeb esikloomaliste seas laiemalt. Selleks analüüsisid nad viis aastat kestnud põhjaliku töö käigus teaduskirjandust, kogudes andmeid 121 primaadiliigi 253 populatsiooni kohta. Töörühm võttis vaatluse alla nii ahvid, leemurid, laarid kui ka šimpansid-bonobod ja teised esikloomalised.

Teadlased keskendusid sugudevaheliste hierarhiliste suhete kohta tehtud tähelepanekutele, vaadeldes agressioone ja nende suunda, ähvardusi ning otsides märke domineerimisest ja alistumisest, näiteks kuidas üks loom teise eest sundimatult teelt kõrvale astus. Ühe peamise avastusena tuli välja, et vastasseisud emas- ja isasloomade vahel olid üllatavalt sagedased. Keskmiselt moodustasid need 47 protsenti ehk ligi poole kõigist grupisisestest agressiivsetest kokkupõrgetest.

Samas tuli tööst välja, et isased võitsid üle 90 protsendi vastasseisudest vaid 17 protsendis uuritud populatsioonides. Teisisõnu on näiteks paavianide ja inimeste lähisugulaste šimpansite seas nähtav selge isaste domineerimine pigem erand kui reegel. Sama selget emasloomade ülemvõimu nägi töörühm 13 protsendis populatsioonidest, sh leemurite ja bonobote seas.

Teisisõnu on uuringu juhtivautori, Prantsusmaa Montpellieri ülikooli primatoloogi Elise Huchardi hinnangul tervelt 70 protsendi primaatide puhul võimusuhted tasakaalukamad ja tipus võib olla nii isane kui ka emane.

Lisaks märkas töörühm, et erinevaid domineerimismustreid võis näha isegi ühe liigi siseselt. Näiteks harilikel patasahvidel ulatus emaste võitude osakaal sõltuvalt asurkonnast nullist 61 protsendini ning bonobotel jäi näitaja 48 ja 79 protsendi vahele. Uuring kinnitas ka varem märgatud evolutsioonilist mustrit: leemurilaadsetel esineb emaste domineerimist sagedamini, samas kui Aafrika ja Aasia ahvidel on ülemvõim pigem isaste käes.

Uurimisrühm pani proovile ka mitu oletust, et selgitada, mis sugudevahelist võimutasakaalu kujundab. Tulemused näitasid, et isaste ja emaste tee võimu juurde on erinev. Isaste puhul on see enamasti seotud füüsilise üleolekuga. Kui nad on oma kogult emastest selgelt suuremad või nende kihvad pikemad, allutavad nad ka emaseid kergemini. Samuti soodustab isaste ülemvõimu elu maapinnal, kus emastel on vähem võimalusi agressiooni eest põgeneda ja varjuda.

Emaste strateegiad on keerukamad. Nende võim ei tugine niivõrd toorel jõul, kuivõrd kaudsematel mehhanismidel. Emaste üks kesksemaid võimuallikaid on kontroll oma paljunemise üle. Näiteks bonobote puhul ei tea isased kunagi kindlalt, millal emased ovuleeruvad. See annab emastele suurema vabaduse valida, kellega ja millal nad paarituvad.

Samuti domineerisid emased sagedamini monogaamsemate, puu otsas elavate ja võrreldava suurusega liikide puhul. Lisaks oli emastel rohkem võimu siis, kui isendite omavaheline konkurents on tihe, mida näeb rohkem üksikeluliste või paarides elavate liikide seas. Viimaks võimestas emaseid võimalus jätta oma järglased toiduotsingute ajaks turvalisse kohta.

Samas ei leidnud uuring tugevat seost emastevaheliste koalitsioonide ja nende domineerimise vahel. See seab kahtluse alla varasema hüpoteesi, et näiteks bonobote seas tuleneb emaste võim peamiselt nende tugevast koostööst.

Kuigi inimeste ja teiste primaatide vahel on palju erinevusi, pakuvad uuringu tulemused mõtteainet ka inimeste endi kohta. Teadlaste hinnangul paigutuksid inimesed oma paindliku sotsiaalse süsteemi ja mõõduka soolise dimorfismiga laias laastus keskmisesse kategooriasse, kus kummalgi sool pole teise üle ranget ja püsivat domineerimist. Nii kinnitavad tulemused üsna hästi tähelepanekuid, mida on tehtud küttide-korilaste seas valitsenud meeste ja naiste võimusuhete kohta. Praeguse arusaama järgi olid need võrdsemad, kui hiljem tekkinud põllumajanduslikes ühiskondades.

Uuring ilmus Ameerika Ühendriikide teaduste akadeemia toimetistes.