Millal inimesed suudlema hakkasid, ei tea täpselt keegi. Küll pole suude kokkusurumine sõpruse või armastuse märgiks kultuuriti sugugi universaalne. See viitab, et suudlemine on pigem kultuuriline kui vaistlik tegevus, vahendab ScienceAlert.

Teisalt pole inimene ainuke suudlev liik. Musi teevad omavahel ka teised primaadid, näiteks bonobod ja šimpansid. Selle põhjal osutab Warwicki Ülikooli primatoloog ja evolutsioonipsühholoog Adriano Lameira, et suudlemisel võib olla hoopis looduslähedasem ajalugu.

Tema sõnul nuhutasid inimese eellased üksteist sugemise käigus alatasa. Kui kaaslast sugev ahv leidis kaaslase karvastikust surnud naha tükikese või parasiidi, püüdis ta seda eemaldada. Selleks kummardus sugeja kaaslasele lähemale ja sikutas karvadesse kinni jäänud asjakese huultega õrnalt ära. Kuigi ajapikku minetas sugemine oma tähtsuse, ei kadunud kaaslase huultega puudutamine kuhugi.

Lameira kirjutab, et karvastiku kadumise mõjul polnud inimliigil tarvis üksteist hügieeni eesmärgil lõpuks üldse sugeda. Lühenenud kujul võis sugemine veel mõnda aega jätkuda, kuni viimaks jäi sellest järele üksnes suudlus. Teisisõnu on tänapäevane musi muistsete inimahvide sõprus- ja sugulussidemeid toetava rituaalse käitumise ainus kauge kaja.

Abinõu jonnakalt kinni jäänud prahi vastu

Inimliigi keskis on suudlemisakt muutuvatele aegadele ja kommetele visalt vastu pidanud. Kuna suudlemise kohta leidub viiteid juba tuhandete aastate tagustes allikates, tekib küsimus, miks see tegevus ajas välja ei surnud.

Muside kujunemislugu on püütud kirjutada varemgi. Ühe levinud seletuse järgi on suudlused seotud imikute toitmisega: vanem pidi nende toidu esmalt ise läbi närima ja siis lapsele suhu asetama. Musile iseloomulikud huuleliigutused on aga teistsugused. Suudeldes prunditab inimene huuli pigem väljapoole ja jäljendab teataval määral imemist. Imikule näritud toitu suhu asetades rakendab inimsuu seevastu jõudu imemisele vastupidises suunas ehk seletus ei pruugi pädeda.

Teine hüpotees viitab, et suudlused tekkisid liigikaaslase nuhutamisest n-ö sotsiaalse läbivaatuse eesmärgil. See aga ei seleta, miks kasutatakse musitamiseks just suud.

Sestap oletab Adriano Lameira, et suudluste taga on pigem soov kaaslasi lohutada ja toetada. Nagu teised primaadid, on ka inimesed sotsiaalsed loomad, kes osalevad oma suhtlussidemete kinnistamiseks erinevates rituaalides. Teiste inimahvide jaoks on peamine sidemete loomise viis just sugemine.

Lameira sõnul tähendab sugemine liigikaaslaste karvastikus või juustes sobramist eesmärgiga eemaldada sealt parasiite, surnud nahka ja prahti. Tegevuse käigus loovad ja hoiavad inimahvid puudutuste abil liite, hierarhiaid ning rühmatunnet. Puudutused vallandavad primaatide kehas endorfiine. Need vähendavad stressi ning kasvatavad sugeja ja soetava heaolutunnet, mis aitab nende sidet veelgi tugevadada.

Võrreldes teiste primaatidega kulutavad inimesed üksteise sugemiseks 89 protsenti eeldatavast vähem aega. Arvestades inimeste karvutu nahaga on see arusaadav: inimesed kümblevad ja puhastavad end muul moel ega vaja selleks tingimata kaaslast. Karvkatet kaotades ja sugemisele vähem aega pühendades võis inimliik säilitada sugemisrituaalist sümboolse jäänuki suudluste näol.

Seejuures võis jäänukina säilida nähtus, mida Lameira nimetab sugeja viimaseks suudluseks. Karvastiku läbisõrmitsemine võis omal ajal päädida tegevusega, kus sugeja kinnitas huuled soetava kehale, et mõni visalt eemaldatav pude lõpuks kätte saada. Suule suudlemine võis Lameira sõnul kujuneda välja sugejasuudluse loomuliku jätkuna.

Tegu on siiski vaid ühe järjekordse võimaliku seletusega. Kas see tõesti nii oli, ei pruugigi kindlalt selguda. Küll aga võib kasu olla inimese ja teiste primaatide käitumise võrdlevast uurimisest karvastiku tiheduse põhjal. Samuti ei maksa tulevastes uuringutes Lameira sõnul tähelepanuta jätta ka ühiskonna, tunnetuse ja suhtlusolude laiemat mõju inimese eellastele.

Teadustöö ilmus ajakirjas Evolutionary Anthropology.