Kui inimestel levib haigutus natuke kergemini just pereliikmete ja tuttavate vahel, siis orangutanidel on suurem tõenäosus sügamistegevuse ülekandumiseks üksteist suhteliselt vähem tundvate isendite vahel.

Daan Laméris Belgiast Antwerpeni Ülikoolist ja ta kolleegid uurisid Madlamaades peetavaid täiskasvanud orangutane. Nad jälgisid ja salvestasid, milline ahv millal end sügas ja ka millal haigutas, samuti püüdsid nad aru saada, kas loom oli sel ajal rahulik või mõnevõrra pinges, ja mida ta parajasti üldse tegi.

Orangutanid haigutavad suhteliselt harva ja võib-olla just seetõttu ei õnnestunud teadlastel haigutuse nakkamist üldse tuvastada. Kuid kui üks orangutan juhtus end sügama, siis teine, seda näinud orangutan sügas end järgnenud pooleteise minuti jooksul kolm korda suurema tõenäosusega, kui ta seda muidu oleks teinud.

Mida vähem orangutanid teineteist tundsid, mida halvemini nad omavahel läbi said ja mida pingelisem oli sel hetkel olukord, seda suurem oli ka tõenäosus, et teine orangutan end sügas.

See on tegelikult mõistetav, kui teada mõnede varem tehtud uuringute tulemusi, mille järgi kipuvadki nii orangutanid kui muud primaadid end sügama just ärevates olukordades, näiteks, kui läheduses on kiskja või ka agressiivne liigikaaslane.

Laméris oletab, et ka võõras ja selle võrra ette ennustamatu käitumisega liigikaaslane võib orangutanile ärevust tekitavalt mõjuda, eriti kui see tundmatu liigikaaslane ise ärevuse märke näitab ei või ju iial täpselt teada, mida tast oodata! Eks see ajab natuke hirmu peale.

Oma uuringust kirutavad Laméris ja kaasautorid ajakirjas American Journal of Primatology.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.35.