Hobuseid ei saa süüdistada üksnes pika näoga jäämises. Uus uuring osutab, et tegelikult kasutavad nad omavahel suheldes tervet rida erinevaid näolilmeid. Teisalt võib miimikast abi olla ka liikidevahelises suhtluses: näiteks aitab see inimestel oma hoolealuseid paremini mõista, vahendab The Guardian.

Inimene on püüdnud hobuse hingeellu piiluda varemgi. Näiteks peeti pikka aega looma meeleolu oluliseks tunnusmärgiks tema kõrvade asendit. Nüüd viitab uus leid, et tähele tasub panna muidki kehakeelemärke. Hobuste rikkaliku miimika mõistmine võib uuringu autorite sõnul aidata muu hulgas parandada nende heaolu.

Mis nägu on mäng?

Uus uuring pole esimene, mis vaataks põhjalikult hobuste näoimeid. Küll aga hinnati senistes töödes hobuste miimikat vaid üksikutes ja enamasti inimese loodud olukordades. Näiteks takistasid teadlased mõnes uuringus hobuse ligipääsu toidule ja kutsusid loomas seeläbi esile nördimust.

Nüüd kirjutavad Portsmouthi ülikooli teadur Kate Lewis ja kolleegid, et nemad kasutasid hoopis teistsugust uurimismeetodit. Nad võtsid ette juba olemasoleva hobuilmete kataloogi ehk EquiFACS-i. Sealt vaatasid nad lähemalt 36 koduhobuse näoilmeid ja käitumist erinevates loomulikes olukordades. Nad liigitasid olukorrad sõbralikuks, mänguliseks, agressiivseks ja tähelepanelikuks.

Töörühm analüüsis läbi 72 tunni jagu hobuste käitumist talletanud videomaterjali. Nii selgitasid nad välja, milliseid näoliigutusi tegid hobused ühes või teises olukorras. Lewise sõnul pole nii mahukat loomuliku käitumise uuringut hobustega varem tehtud.

Ilmnes, et laias laastus manasid hobused pea kõiki ilmeid näole kõigis olukordades. Siiski leidus ka kindla olukorraga seotud näoliigutusi. Täpsemalt selgus, et sõbralikult ja rahumeelselt liigikaaslastega lävides kippusid hobused koonu ettepoole lükkama. Seevastu millegi suhtes tähelepanelikuks muutudes viisid nad tavaliselt kõrvad ettepoole kokku.

Agressiivsetes olukordades olid hobuste kõrvad tavaliselt lapikud ja tahapoole suunatud. Samal ajal kergitasid loomad oma kulmude keskosa, nende ninasõõrmed olid puhevil ja pea langetatud.

Mängulisel hetkel lasid hobused alahuulel sageli suunurgad alla, kergitasid lõuga ja venitasid suu laialt lahti. Samal ajal keerdusid nende kõrval tahasuunas lapikuks. Lisaks märkas töörühm, et mängu ajal oli hobustel silmas näha rohkem silmavalget, nende koon oli ette suunatud ja pea kippus olema püstiasendis, paremale pööratud või mõlemat.

Lewise sõnul näitab leid, et hobuste käitumist tõlgendades ei maksaks toetuda üksnes kõrvadele või mõnele muule üksikule näo osale. Pigem tasub looma liigutusi vaadata tervikliku komplektina. Mängu ajal hoiavad teadlase sõnul suud lahti ka primaadid ja osa lihasööjaid loomi – nii näitavad nad liigikaaslastele, et neil pole tegelikult kavatsust agressiivne olla ega kakelda.

Olulisena ilmneski Lewise sõnul, et mänguaegse näoilme jaoks kasutavad hobused samu lihaseid kui primaadid. Sarnasus viitab, et n-ö mängunägu võis imetajatel välja areneda seni arvatust varem ehk enne hobuste ja ahvide eellaste lahknemist. Kas see ka tõesti nii on, peab teadlase sõnul selguma aga edaspidi täpsematest primaadiuuringutest.

Teadustöö ilmus ajakirjas Peer J.