Genoomi järjestamiseks kasutatud säilmed on 4800–4500 aasta vanused. Järelikult elas nende omanik vana riigi ajal ehk püramiidide ajastuna tuntud perioodil. Säilmete päritolu paistab uuringu autorite sõnul sarnanevat teiste muistsete põhja-aafriklaste, aga ka Lähis-Ida rahvaste omaga, vahendab Nature News.

Pikk uurimislugu

Muistsete egiptlaste säilmetest on proovinud DNA-d eraldada juba paljud teadlasrühmad. Näiteks avaldas evolutsioonigeneetik Svante Pääbo 1985. aastal esimesed vana-DNA järjestused: toona avalikuks saanud mõnituhat DNA ehituskivi pärinesid ühelt 2400 aasta vanuselt Egiptuse lapsmuumialt.

Pääbo pälvis oma saavutuste eest 2022. aastal Nobeli meditsiinipreemia. Ta taipas aga alles hiljem, et omal ajal avaldatud järjestused olid tänapäevase DNA-ga saastunud. Ilmselt jõudis neisse töö käigus ka tema enda DNA-d. Järgmine märgiline uuring ilmus 2017. aastal. Seal kirjeldati osaliselt kolme 3600–2000 aasta eest elanud egiptlase genoomiandmeid. 

Põhja-Aafrika kuum kliima paneb DNA kiiremini lagunema. Samuti võib fragmenteerumisele hoogu anda mumifitseerimisprotsess ise, osutab uuringu kaasautor ja Francis Cricki Instituudi paleogeneetik Pontus Skoglund. Tema sõnul ei tasu ilmselt hästi säilinud DNA-d muumiatelt loota.

Skoglundi töörühma järjestamiseks kasutatud säilmed pärinevad mumifitseerimise laiema leviku eelsest ajast. Säilmete omanik maeti hoopis keraamilises nõus. See andis tunnistust tema kõrgest, ent mitte päris ülikustaatusest. 

Säilmed tulid välja Kairost piki Niilust 265 kilomeetrit lõuna poole jäävast Nuwayrati leiukohast. Muistse mehe hambad ja luud avastati 1902. aastal, mil Egiptus oli Briti koloniaalmaa. Need annetati Liverpooli mäluasutustele, kus säilitatakse neid tänini.

Tagasihoidlikud ootused

Pontus Skoglund ei julgenud Nuwayrati maetu hammastest DNA-d eraldades esialgu midagi suur loota. Kahes proovis leidus aga piisavalt palju ehtsat vana-DNA-d, et kokku panna täielik genoomijärjestus. Geenimaterjalis leiduvad Y-kromosoomi järjestused viitasid, et maetu oli meessoost.

Enamik mehe DNA-st sarnanes uuemal kiviajal umbes 6000 aasta eest Põhja-Aafrikas elanud varaste põlluharijate omaga. Ülejäänu klappis kõige enam muistses Mesopotaamias elanud inimeste geenimaterjaliga. Siiski pole veel selge, kas leid näitab otseset seost Mesopotaamia sumerite ja muistsete egitplaste vahel. Seda toetaksid ka teatud esemeleidude sarnasused. Alternatiivselt sarnaneb nii Mesopotaamias kui ka Egiptuses elanud inimeste DNA kolmandale inimrühmale, kelle säilmeid pole veel leitud või DNA-d uuritud.

Muistse egiptlase ülejäänud luud kõnelevad tema elu kohta veel mõndagi. Märgid artriidist ja luuhõrenemisest viitavad, et ta suri oma aja kohta kõrges eas: võimalik, et 60. eluaastates. Teised kulumismärgid osutavad, et mees rügas elu ajal teha rasket füüsilist tööd, istudes küürakil asendis kõvadel pindadel. Uuringu kaasautori ja Liverpooli John Mooresi Ülikooli bioarheoloogi Joel Irishi sõnul võis mees nii leitud märkide kui ka teiste toonaste matmispaikade põhjal otsustades olla pottsepp. 

Uuringuga mitte seotud Egiptuse riikliku teaduskeskuse geneetiku Yehia Gadi sõnul on tegu molekulaarse egüptoloogia vallas olulise saavutusega. Samas märgib ta, et ühe inimese genoom ei pruugi anda täit pilti muistse Egiptuse geenifondist. Omal ajal võis Egiptus olla Gadi sõnul n-ö eri päritolu inimrühmade sulatuspott.

Seetõttu tahavad teadlased kindlasti järjestada teisigi muistsete egiptlaste genoome, sh mõnelt muumialt saadud materjali põhjal. Arvestades vana-DNA uuringute tehnoloogilist arengut ja Egiptuse kohapealse uurimisvõimekuse edusamme, ei kulu selleks Gadi sõnu loodetavasti seekord 40 aastat.

Teadustöö avaldati ajakirjas Nature.