Neuroteadlased on pikka aega arutanud, kas mälestuste näol on tegu millegi dünaamilisega või on neile selge füüsiline alus. Nüüd ajakirjas PLOS One ilmunud 312 ajuteadlast haaranud uuring näitab, et selles osas on kaldunud kogukonna üldine hoiak selgelt viimase poole.

Vastanutest arvas suisa 70 protsenti, et mälestustele vastavad ajus kindlad füüsilised struktuurid, arvatavasti neuronite vahelistel ühendustel, mis kogemuste mõjul tugevnevad või nõrgenevad.

Samas ei olnud teadlastel endiselt selget üksmeelt, milline neurofüsioloogiline tase või struktuur täpselt mälestusi talletab. Olgu selleks molekulid, valkude koostoime või rakusisesed struktuurid. Samuti lahknevad arvamused lahku selles osas,, kas inimese mälestusi võiks ühel hetkel ajust kätte saada või neid suisa digitaliseerida.

Küsitluse viis läbi Austraalia Monashi ülikooli neuroteadlane Ariel Zeleznikow-Johnston. Ta märkis, et ehkki sellised küsimused tunduvad spekulatiivsed, aitavad need mõista, kuidas neuroteadlased mälestuste talletamist ja olemust mõtestavad.

Teadlased hindasid ka võimalust, et aju struktuure võiks tulevikus säilitada piisavalt hästi, et sealt saaks mälestusi eraldada. Üks uuritud meetod oli näiteks aldehüüdiga stabiliseeritud krüosäilitamine. Tehnika ühendab endas keemilise fikseerimise ja ülikiire jahutamise, et muuta koe struktuur klaasitaoliselt jäigaks.

Teadlasi küsitleti ka selle kohta, kui võimalikuks nad peavad, et kogu inimese mõistus ja identiteet oleks võimalik arvutisse üles laadida. Keskmine hinnang sellele jäi 40 protsendi juurde, ehkki vastajate arvamused olid väga erinevad. Seega peab arvestatav osa neuroteadlasi seda täiesti võimalikuks.

Samas on selge, et see kõik on endiselt väga kauge siht. Kui teadlastelt küsiti, millal võiks see võimalikuks saada, oli keskmine vastus aasta 2125.