Uuringus analüüsisid autorid sadade kliiniliste uuringute käigus kogutud andmeid kümnete seljavalu ravimeetodite kohta. Nad pidid järeldama, et võrreldes piltlikult öeldes soolalahusega leevendavad seljavalu tõhusamalt vaid vähem kui kümme protsenti levinud ravivõtetest. Näiteks toimisid seljaharjutused ja mittesteroidsed põletikuvastased ravimid. Kõigi uuritavate peale oli nende mõju keskmiselt võrdlemisi tagasihoidlik, vahendab Gizmodo.

Mis aitaks?

Seljavalu, eriti alaseljavalu, on praegusel ajal üks levinumaid tervisevaevusi. Maailma terviseorganisatsiooni WHO viimastel andmetel kannatab valutava selja all umbes kümme protsenti maailma elanikkonnast. Täiskasvanute seas esineb alaseljavalu sagedamini.

Enamikul juhtudel läheb seljavalu ajapikku ise üle. Samas on teada, et umbes kümnendikul inimestest muutub valu krooniliseks. Valuravi teeb keeruliseks tõsiasi, et pea kõik seljavalu juhtumid on mittespetsiifiised ehk neid ei saa seletada ühe kindla haiguse või põhjusega. 

Nüüd võttis Austraalia neuroteaduste uuringute keskuse füsioloog Aidan Cashin kolleegidega luubi alla sagedasemad seljavalu korral soovitatud ravivõtteid, mis ei hõlma kirurgiat. Nad vaatasid läbi varasemate uuringute juhuslikustatud ja kontrollrühmaga võrdlemist hõlmanud kliiniliste katsete andmed. Ühtekokku oli nende valimis 301 katset 56 ravimi või ravimikombinatsiooni kohta.

Töörühm leidis, et tugeva seljavalu korral paistis abi olevat üksnes mittesteroidsetest põletikuvastastest ravimitest. Kroonilise seljavalu vastu paistsid aitavat viis ravivõtet: võimlemine, manuaalteraapia ja massaaž kas kiropraktiku, füsioterapeudi või osteopaadi juures, kinesioloogiline teipimine, antidepressandid ning valutundlikkust vähendavad ravimid ehk TRPV1 agonistid.

Seevastu levinud ravivõtetel jäi seljavaluvastane toime allapoole tegelikku mõjupiiri. Kasutud olid kannabinoidid, lihaste lõõgastajad, opioidid, akupunktuur ning kuppude panek.

Uurijate sõnul on paraku isegi kõige mõjusamad ravinõksud toimelt suhteliselt keskpärased. Nende ravivõtete toimet kinnitavaid tulemusi hindas töörühm vaid mõõdukalt usaldusväärseks. Niisamuti hinnati parimal juhul tagasihoidlikuks nende võtete mõju. Töörühma sõnul nähtub nende andmetest, et mittekirurgilistest raviviisidest toimib tõendatult vaid iga kümnes ning sedagi tagasihoidlikult.

Uute ravimite otsingul

Töörühm möönab siiski, et kindlasti leidub inimesi, kes saavad uuritud ravivõtetest abi. Niisamuti võib raviviiside mõju inimeseti erineda. Võimatu pole seegi, et uuest ülevaateuuringust jäi välja valu leevendavaid meetodeid, mille mõju pole varem piisavalt põhjalike katsetega tõestatud.

Niisiis pole uurijate sõnul seljavalu vastu praegu saadaval ühtegi täiesti töökindlat ja tõhusat võtet. Paljud uuritud raviviisidest sihivad nende sõnul ainult ühte võimalikku seljavalu põhjustavat tegurit. See võib olla osaliselt põhjus, miks ei paista keskmistades paljud ravivõtted toimivat.

Aidan Cashini sõnul on tarvis täiendavaid uuringuid, et paremini mõista alaseljavalu teket ja püsivust. Samas on tema sõnul arenduses juba terve rida uusi valuravi võtteid. Esmaste katsetuste põhjal tunduvad need paljulubavad võitluses erinevate krooniliste valude tekkepõhjuste vastu. Näiteks kuuluvad nende sekka valu ümberhindamise teraapia ning järkjärguline sensoormotoorne ümberõpe. 

Teadustöö ilmus ajakirjas BMJ Evidence Based Medicine.