Helikobakterit hakkas uurima kaks Austraalia teadlast Barry Marshall ja Robin Warren 1980ndatel, mil nad avastasid selle bakteri ning tõestasid tema rolli kroonilise gastriidi ja peptilise haavandi tekkel inimese maos.

Kuna 1990. aastateks suudeti helikobakterit edukalt ravida ja vähenes ka sellest bakterist tekitatud põletike hulk, siis langes huvi seda uurida.

Praeguseks on teadlased hakanud taas Helicobacter pylori vastu huvi tundma, kuid mitte enam nn bakterikeskselt, vaid suunaga uurida juba bakterite koosmõju ehk mikrobioomi ning ka helikobakteri maoväliseid mõjusid.

TTÜs töötav rakubioloog Pirjo Spuul uuribki koos kolleegidega helikobakteri ja maksaraku vahelisi mõjusid. Täpsemalt püüavad nad mõista, kuidas mõjutavad helikobakteri erinevad tüved maksarakkude toimimist ning kuidas tekkivad muutused võivad viia vähirakkude tekkeni.

Enamik senistest teadustöödest on vaadanud helikobakterit inimese maos, kuid selle bakteri mõju maksale on seni vähe uuritud. Selles seisnebki TTÜ uurimissuuna uudsus.

Pirjo Spuul alustas patogeeni ehk haigustekitaja ja peremeesraku omavaheliste mõjude uurimist juba järeldoktorantuuris Bordeaux ülikoolis aastal 2011. Täpsemalt keskendus Spuul signaaliradadele, mille tegevuse häirimine viib rakuskeleti (tsütoskeleti) muutusteni.

Järeldoktorantuuri ajal algas ka tema koostöö Bordeaux haigla teadlastega. Ühise uurimisprojekti tulemustest selgus, et Helicobacter pylori nakkus põhjustab maksarakkudes aktiinirikaste struktuuride, invadosoomide moodustumist.

Need suhteliselt vähetuntud struktuurid moodustuvad rakus vastuseks mitmele signaalile. Invadosoome kasutatakse rakke ümbritseva keskkonna analüüsi ning enamasti kahjuks ka selle lagundamiseks.

Uurimistöö käigus selgus, et erineva patogeensusega helikobakteri tüved mõjutavad maksarakke erinevalt.

Seni on Eestis teinud teadusuuringuid peamiselt professor Heidi-Ingrid Maaroos, kes on näidanud, et Eestis on liikvel väga patogeensed tüved.

„Olen seadnud endale eesmärgi oma teadustööga analüüsida helikobakterite põhjustatud vähkkasvajate tekkemehhanisme maksas,” selgitas Pirjo Spuul.

Selgitades välja, mida helikobakter rakus täpselt ründab ning leides omakorda seosed nende muutustega just maksarakkudes, on võimalik välja töötada uudsed ravimid, mille suhtes ei muutuks see bakter resistentseks.

Praegu kasutatakse helikobakteri vastu antibiootikumiravi, kuid üha suuremaks probleemiks on ravile allumatud ehk resistentsed bakterid.

Helikobakter on inimesega koos eksisteerinud juba aastatuhandeid. Nakatutakse enamasti lapseeas ning seepärast on hügieen nii kodus kui lasteaias ja koolis väga oluline. Meie immuunsüsteem ei vabane bakterist iseeneslikult ning seetõttu on ilma ravita inimene nakatunud kogu elu.

Samas on nakatumine täiskasvanuna helikobakteriga siiski üsna vähe tõenäoline. Praeguseks on see nn „pesemata käte haigus“ tänu helikobakteri ravile ja hügieeniteadlikkusele langustrendis. Küll aga on Helikobakter pylori tunnistatud esimese astme bioloogiliseks vähitekitajaks ning soolased toidud ja suitsetamine on sealjuures riskiallikad.

Pirjo Spuul peab Eesti statistikat selles vallas siiski murettekitavaks: ligi 80 protsenti täiskasvanud Eesti elanikkonnast on nakatunud helikobakteriga (maailmas on see näitaja 50 protsenti). Seega on sel uurimistööl ka vägagi praktiline väljund - lisaks igapäevasele teadustööle laboris soovitakse oluliselt tõsta elanikkonna teadlikkust helikobakterist, tutvustades selle bakteri eripärasid ning võimalikke ohte.

Pirjo Spuuli pälvis tänavu TTÜ aasta noorteadlase tiitli.