Uue uuringu tulemus osutab, et lühikest aega paastumine võib tervisele tõepoolest head teha. Näiteks elasid vahelduvalt paastunud hiired kauem. Siiski tuli välja, et kõik koed ja rakud lühipaastust ühtviisi kasu ei lõika, vahendab NatureNews.

Uuringuga mitte seotud Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi tüvirakubioloogi Ömer Yilmazi sõnul on leid jahmatav. Seni eeldasid teadlased, et paastumine võiks olla kasulik kõigile rakutüüpidele ja tüvirakkudele. Nüüd paistab vastupidine pidavat paika nii hiire kui ka inimese rakkude puhul.

Tahtlik loobumine

Viimase kümnendi jooksul on vahelduvast paastumisest saanud üks popimaid dieete. Näiteks USA-s 2023. aasta jooksul proovis seda umbes 12 protsenti täiskasvanud elanikkonnast ja sellest on rääkinud ka kohalikud suunamudijad. Ehkki vahelduva paastumise kava võib kokku panna erinevalt, piirab suur osa inimesi oma söömisaega. See tähendab, et nad söövad iga päev üksnes kindla ajavahemiku jooksul.

Tüvirakud paistavad aga olema toidusedeli muutuste suhtes eriti tundlikud. Näiteks leidis Ömer Yilmazi töörühm tänavu augustis, et paastumisele järgnenud söömingu ajal hakkasid paastunud hiirte soolestiku tüvirakud uue hooga tööle. Järsku aktiivseks muutunud rakud aitasid parandada loomade soolestiku kahjustusi.

Nüüd huvitas Westlake'i Ülikooli taastebiloogi Bing Zhangi ja kolleege, kas dieedi pidamine mõjutas stressi kaudu ka loomade karvastiku uuenemist. Selleks ajasid nad katsehiirtel karva maha ja panid loomi järgima üht kahest vahelduva paastumise režiimist. 

Osa hiiri võis süüa ööpäevas vaid kindlal ajal. Teine osa paastus 24-tunniste tsüklite kaupa, kus ühe ööpäeva jooksul ei saanud loomad midagi süüa, ent järgmise ööpäeva jooksul sõid tavapäraselt. Kolmanda ehk kontrollrühma hiired toitusid terve uuringu vältel ühtemoodi. 

Kolme uuringukuu järel oli paastunud hiirtel tagasi kasvanud vähem karvu kui tavalise toitumisega liigikaaslastel. Uuringu autorid ajasid erinevuse põhjustes näpuga järge. Nad jõudsid välja algpõhjuse ehk karvanääpsude tüvirakkude surmani. 

Seejärel tegid nad hiirtega täiendavaid katseid. Nüüd ilmnes, et vahelduv paastumine pani omavahel suhtlema stressihormooni eritavad neerupealised ja naha rasvarakud. Kahe koe n-ö läbirääkimiste tulemusel eritasid naha rasvarakud rohkem rasvhappemolekule. Need molekulid pärssisid tüvirakkude ainevahetust ja tekitasid kahju, mis viis mõnel juhul rakkude surmani. 

Siiski nähtus, et kui hiired määriti paastu eel ja ajal kokku antioksüdandikreemiga, aitas see karvakasvu häireid ennetada. Leid viitab, et karvakasvu pärssiv mõju pole tingimata vältimatu.

Ohverdatav karvakasv

Töörühma huvitas seegi, kas vahelduv paast võiks mõjutada samamoodi inimesi. Selleks värbasid nad uuringusse 49 uuritavat, kelle jaotasid juhuslikult kahte rühma. Ühes rühmas järgisid uuritavad vahelduva paastu režiimi, teises jätkasid aga tavapärast toitumist. Inimestelgi oli juuksekasv paasturühmas ligi viiendiku võrra aeglasem kui kontrollrühmas. Molekulaarsed testid andsid tunnistust, et pärsitud karvakasvu taga võis inimestel olla sama mõjuahel, mis hiirtelgi.

Uuringuga mitte seotud Rockefelleri Ülikooli tüviraku-uurija Elaine Fuchsi sõnul on huvitav, et sama mõju ei kandunud edasi naha väliskihti loovatele ja parandavatele tüvirakkudele. Ühtlasi lisab ta, et enamiku inimeste jaoks pole ihukarvad kuigi elutähtsad. Vahelduva paastu ajal ei oska keha ennustada, millal võiks saabuda järgmine söögikord. Sestap keskendub keha nappide ressursside korral oma peamistele siseelunditele ja lükkab vähem oluliste elunditega tegelemist edasi.

Ömer Yilmez ja kolleegid leidsid oma uuringus samuti ühe vahelduva paastumise pahupoole. Selline paast võis nende sõnul soodustada vähieelsete soolestikukasvude teket, kui hiirtel tekkis paastumise järel geenides vähki soodustav muutus. Yilmazi hinnangul vajab paastumise mõju aju- ja maksarakkudele leidude valguses täiendavaid uuringuid.

Uuring avaldati ajakirjas Cell.