Neuroteadlased on juba ammu märganud, et tugev stress muudab ajus mälestuste kodeerimist. Näiteks võib tulevahetust pealt näinud inimene tunda hiljem tugevat hirmu igasuguse valju müra peale ja ka puhkudel, kui see pole tegelikult kohane. Teisisõnu muutuvad konkreetsete olukordadega seotud hirmud üldisemaks.

Toronto Ülikooli mälu-uurijad eesotsas Sheena Josselyniga tahtsid teada, mis ajus selliste mälestuste tekkides täpsemalt toimub. Selleks piirasid nad laborihiirte liikumisi pooleks tunniks, mis kujutas näriliste jaoks äärmiselt stressirohket kogemust. Seejärel õpetasid nad hiiri ära tundma kahte erinevat heli. Neist ühte mängisid teadlased neile enne närilistele elektrilöögi andmist, teisele ei järgnenud aga midagi. Nagu töörühm ennustas, ei mäletanud stressi aetud hiired kummagi heli eripärasid kuigi hästi ja hakkasid kartma paljusid eri toone.

Hiirte aju lähemal uurimisel selgus, et stress mõjutas traumaatilise sündmusega seotud engrammi ehk mälestuse füüsilist jälge. Tüüpiliselt kipuvad olema mälujäljed üsna selgepiirilised ja nende kodeerimiseks kasutatakse väikest arvu ajurakke. Stressis hiirtel moodustunud mälujäljed olid aga hajusamad ja hõlmasid rohkem neuroneid.

Töörühm leidis, et tugev stress häiris närviaktiivsust pidurdavate ajurakkude tööd. Samad neuronid hoolitsevad tavaliselt selle eest, et mälujälge ei kaasataks liiga palju närvirakke, vähendades nende erutatavust. Stressi mõjul vallandus aga hiirte organismis hulk kortikosterooni, mis on võrreldav inimeste stressihormooni kortisooliga. See omakorda viis ajus endokannabinoidide tootmiseni, mis hakkasidki inhibeeriva mõjuga vaheneuronite tööd takistama.

Josselyn kahtlustab, et hajusamad ja ulatuslikumad mälujäljed võivad selgitada nii seda, miks on traumaatiliste sündmustega seotud mälestused ähmasemad, kui ka seda, miks inimesed kipuvad hirmu algsündmusest teistele kogemustele üle üldistama. Olulisena leidis töörühm, et enne tugevat stressi hiirtele stressihormooni sünteesi takistava kemikaali süstimisel, olid tekkivad mälujäljed selgepiirilised. Muu hulgas mäletasid hiired sedagi, millisele helile järgnes elektrišokk.

Kuna uuring tehti hiirtega, pole töörühma sõnul veel päris selge, kas järeldusi saab laiendada ka inimestele. Kui see aga nii on, oleks võimalik selle alusel välja töötada ravimeetodeid, mis aitaks traumaatilise sündmuse mõju nullida, jättes seejuures teised mälestused puutumata.

Töö ilmus ajakirjas Cell.