Lõuna-Inglismaal Salisbury tasandikul seisev kiviaegne kiviring Stonehenge pakub juba sajandeid arheoloogidele, ajaloolastele ja turistidele peamurdmist. Nüüd osutab Stonehenge'i liivakivist altarikivi analüüs, et see võis saabuda Salisburysse Šotimaalt, vahendab Nature News.

Uuringu autorite väitel saabus kuus tonni kaaluv monoliit laevaga. Nad oletavad, et umbes 4500 aasta eest võisid kiviaegsed meresõitjad laevatada selle kohale enam kui 800 kilomeetri kauguselt põhjast. Teised Stonehenge'i kivid on see-eest pärit Inglismaalt ja Walesist.

Leid tekitab arheoloogide seas elevust. Ühtlasi annab see paremat aimdust kiviajal, umbes aastatel 4300–2000 e.m.a, Suurbritannias elanud inimeste ühiskonna toimimisest. Enne Stonehenge'i valmimist õitses sama kultuur Šotimaal Orkney saartel juba sajandeid. Arheolooge on paelunud nii nende kunst ja keraamika kui ka muistse rahva püstitatud monumendid.

Uuringuga mitte seotud Yorki ülikooli arheoloogi Jim Leary sõnul viitavad monumendid oma ehitajate ulatuslikele sidemetele naabritega. Talle näib, et nooremal kiviajal elanud rahvakild tundis hästi erinevaid kivimeid ja nende päritolu ning nägi kivimites oma suhtlussidemete sümboleid.

Šotimaa sõrmejälg

Stonehenge'i kuulsad kiviplaadid jagunevad kahte rühma. Seesmine ja välimine kiviring koosnevad umbes 30 pikast püstisest sarsenist ehk ränistunud liivakiviplokist. Enamikku kivipaare katavad tahutud rõhtsed silluskivid.

Varasemate uuringute järgi pärinevad sarsenid pühapaigast umbes 25 kilomeetri kauguselt, Marlborough Downs'i piirkonnast. Veel umbes 80 sinakat kiltkivi pärinevad analüüside põhjal aga Lääne-Walesist Preseli mäestikust.

Liivakividest suurim on kuus tonni kaaluv, viie meetri kõrgune ja ühe meetri laiune altarikivi. Nime altarikivi andis kivile ilmselt 17. sajandi arhitekt Inigo Jones, kes viitas kiviplaadi lamavale asendile. Samas pole välistatud, kas kiviplaat võis algselt seista hoopis püstasendis. Varem on oletatud sedagi, et altarikivi võib pärineda Walesist.

Uues uuringus analüüsisid autorid väikesi altarikivi kildudest pärit tsirkoon-, rutiil- ja apatiitkristalle. Kristallide jäljed viisid Kirde-Šotimaal ja Orkney saartel paiknevasse Orkaadia settebasseini. Kivi näib olevat välja tahutud Vana punase liivakivi (Old Red Sandstone ehk ORS) nime kandvast kivimikompleksist.

Uuringu juhtivautori ja Curtini Ülikooli geokronoloogi Anthony Clarke'i sõnul leidis töörühm justkui sõrmejälje. Altarikivi kristallid klappisid täielikult Orkaadia settebasseini kivimitega, samas kui ühegi Inglismaa või Walesi kivimikompleksiga neil ühisosa puudus.

Tsirkoon-, rutiil- ja apatiitkristalle on Clarke'i sõnul pea võimatu hävitada. Sisuliselt töötleb loodus neid mäestike kujunemise ja kulumise käigus ajapikku üha ümber.

Töörühm dateeris altarikivi kristallid miljardi aasta tagusesse aega. Need sattusid liivakivisse juba enne, kui mandrid olid triivinud oma praegusesse asetusse. Praegune Šotimaa oli miljardi aasta eest osa muistsest Kanada kilbi mandrimassiivist, mis tänapäeval moodustab Ida-Kanada maismaa.

Ülejäänud Suurbritannias leiduvad ORS-i kompleksid selliseid kristalle ei sisalda. Nimelt oli üljeäänud Britannia saar toona osa nooremast Avaloonia ürgmandrist. Sestap sai altarikivi Clarke'i sõnul pärineda üksnes Šotimaalt.

Peamine kahtlusalune: laev

Altarikivi pole ainus, mis viitab Stonehenge'i seostele saare põhjaosaga. Uuringuga mitte seotud sõltumatu arheoloogi Mike Pittsi sõnul on juba ammu teada, et üks pühapaigast leitud nuiapea on valmistatud Hebriididelt pärit gneissist. Hebriidid on saarestik Šotimaal, Briti saarestiku loodeosas.

Kuidas altarikivi Šotimaalt või Orkney saartelt Lõuna-Inglismaale laevatati, on juba omaette arutelukoht. Geoloogid välistavad võimaluse, et kivimitükk kandus lõunasse koos liustikega. Anthony Clarke'i sõnul pole kivi loodusliku saabumise kohta mingeid tõendeid ja selle tõid Salisburysse ikkagi inimesed.

Kas Suurbritannia kiviaegsed asukad liikusid maismaal või meritsi, jääb esialgu lahtiseks. Stonehenge'i Šotimaast lahutav maismaa on konarliku pinnamoega, mistap olnuks teekond maad mööda väga vaevaline. Mike Pittsi hinnangul on samuti ebatõenäoline, et muistne rahvas niivõrd väärtusliku lastiga sedavõrd ohtliku retke ette võtnuks.

Jim Leary peab kõige tõenäolisemaks kiviplaadi saabumist laeval. Tema sõnul alahindavad teadlased oluliselt muistsete saareasukate oskusi ja tehnoloogiaid. Ehkki ühtki toonast laeva pole leitud, on teada, et Stonehenge'i rajajad oskasid meritsi transportida veiseid, lambaid ja kitsi.

Uurimine jätkub. Töö kaasautori ja Univerity College Londoni geoloogi Rob Ixeri sõnul tuleb veel kindlaks teha, kust täpselt altarikivi Šotimaal välja tahuti.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature.