Vöökääru neuronid panevad ajataju toimekusest sõltuma
Mõnikord kulgeb aeg kiiremini, mõnikord aeglasemalt.
Einsteini järgi on see muutlikkus suurte kiiruste või suurte masside juures lausa füüsilise aja fundamentaalne omadus, aga ka igapäevaelus, tavakiiruste ja -masside kontekstis võime tajuda aja kulgemise kiirust mõnikord natuke nii ja teinekord natuke naa.
Nüüd on Ameerika teadlased avastanud ajust siiski täiesti objektiivseid protsesse, mis meie ajataju võivad kujundada.
James Hyman Las Vegasest Nevada Ülikoolist ja ta kolleegid kirjutavad ajakirjas Current Biology, et aja kiiruse taju sõltub sellest, kui palju tegevusi ja kogemusi meil aja sisse mahub.
Teadlased tegid katseid hiirtega ja jälgisid närvirakkude aktiivsust katseloomade ajukoore vöökääru eesmises osas. Just see piirkond teatakse seiravat tegevusi ja pidavat arvet kogemuste üle.
Hiired õpetati sooritama lihtsa signaali peale üht lihtsat liigutust. Seejärel lastigi neil seda liigutust kakssada korda järjest sooritada, uudistades samas, mis neil vöökäärus toimus.
Ilmnes, et liigutusülesande täitmisega kaasnes iga kord närvirakkude laenglemine teatava ajalis-ruumilise mustri järgi ja et ehkki see muster oli laias laastus alati ühesugune, oli ta üksikasjades iga kord pisut isesugune.
Lähemal analüüsil selgus, et laenglusmustri iseärasuste põhjal võis päris täpselt aru saada, mitmendat korda hiir liigutusülesannet täitis. Eriti hästi sai sellest seejuures aru tehismõistus.
Mõnedel hiirtel lasti liigutuste seeriat teha kiiresti, teistel aeglasemalt, ja huvitav oli see, et mustrimuutus oli seotud just liigutuse järjekorranumbriga, mitte sellega, kui palju aega oli katse algusest kulunud.
Siit söandavadki Hyman ja ta kaaslased järeldada, et võib-olla on need mustrimuutused ka hiirte subjektiivse ajataju aluseks.
Küsida seda hiirtelt otse ei saa, küll aga tasub ehk nüüd kavandada ka asjakohaseid katseid inimestega.
