Kõikvõimalikke aktiivsust mõõtvaid kellasid, sõrmuseid ja võrusid on Ailti sõnul teaduslikult uuritud üsna palju. "On leitud, et adekvaatne info on sammud. [... Teiseks] unetunnid – ta saab aru, millal sa magama jääd ja millal üles tõused. Pulss on ka enam-vähem adekvaatne," loetles ta saates "Terevisioon".

Seevastu une kvaliteedi ja REM-une kestuse kohta on kellal keeruline midagi tõsiseltvõetavat öelda. "Enesetunne võib olla petlik. [...] Kui seade ütleb mingit hommikust värskus- või väsimusastet, siis sellega võiks olla natukene kriitiline," osutas Ailt. Teisisõnu võib välja puhanud inimene näha monitorilt, et magas halvasti ja hakatagi uskuma, et ei puhanud välja.

Mõnest kriitilist meelt nõudvast parameetrist hoolimata on nutikatel abivahenditel Ailti sõnul positiivseid külgi rohkem. Näiteks võib sammulugeja olla inimesele võimas motivaator. "Leidsin paar uuringut, kus uuriti keskealisi inimesi, kellele oli kingitud aktiivsusseade. Teatud ajaperioodil tegid nad keskmiselt üle tunni rohkem liigutusi nädalas. Kui soovituste põhjal peaks olema nädalas vähemalt 2,5 tundi liigutamist, siis see tund on päris määrava tähtsusega," tõi ta välja.

Samuti võib aktiivsuskell innustada inimest endale uusi sihte seadma. Kes teeb päevas 6000 sammu, kuid sooviks teha 10 000, võib pikapeale märgata, et päevas koguneb samme juba 15 000. "Mis on tänane ületus, on homne norm," tõdes Ailt. Ohtu liikumisega üle pingutada nutikellad tema hinnangul kaasa ei too.

Kui keegi sooviks endale või lähedasele aktiivsusseadme soetada, on see Ailti sõnul investeering liikumisse. "Kasutegur hakkab välja joonistuma siis, kui andmeid on kogunenud teatud aja jooksul. Ma ei räägi nädalast, vaid kuudest," osutas ta. Kuude jooksul võib inimene andmekõverate põhjal juba paremini hinnata, kuidas mõjutas päevane liikumine tema und ja enesetunnet.