Uuringu autorid vaatasid läbi enam kui 3000 ameeriklase ajust tehtud ülesvõtted. Kõik uuritavad olid ajust magnetkujutise tegemise ajal 55–65-aastased ning nende sünniaastad jäid 1930. ja 1970. aastate vahele. Tuli välja, et 1970. aastatel sündinute aju oli 6,6 protsenti suurem, kui 1930. aastatel ilmale tulnutel, vahendab ScienceAlert.

Võrreldes 1930. ja 1940. aastatel sündinud nn vaikse põlvkonnaga oli 1970. aastatel sündinud X-põlvkonnal ligi kaheksa protsenti enam valgeollust. Samuti oli viimastel ajukoores hallollust esimestest pea 15 protsenti enam.

Ajupiirkondadest on mälu ja õppimisega oluliselt seotud hipokampus. Uuritud põlvkondade seas kasvas selle piirkonna maht 5,7 protsenti. Leid kehtis ka juhul, kui teadlased arvestasid inimese pikkuse, vanuse ja sooga.

Uuringu juhtivautori California Ülikooli neuroloogi Charles DeCarli sõnul paistab inimese sünnikümnend mõjutavat tema aju suurust ja võimalik, et pikas plaanis ka aju tervist. Ehkki ajumõõdud sõltuvad suuresti geenidest, osutab uuring neuroloogi sõnul ka välisele mõjule. Näiteks võivad oma panuse anda inimese tervis, kultuur, haridustase ja ühiskondlik positsioon.

Maht kasvab järjepidevalt

Charles deCarli ja kolleegid tahtsid välja selgitada, kas ajumõõtmed selgitavad kuidagi dementsuse harvemat esinemust nooremate põlvkondade seas. Selleks kasutasid nad 1930.–1980. aastatel sündinud inimeste tervist jälginud Framingami südameuuringu andmestikku.

Aastatel 1999–2019 olid uuritud patsiendid 55–65-aastased. Sel perioodil lasid nad oma ajust teha magnetresonantstomograafiga (MRT) ülesvõtte. Ajukujutiste andmed said avalikuks 2023. aasta oktoobris. Töörühm osutas andmete põhjal, et nooremates põlvkondades on inimeste ajud suuremad nii tervikuna kui ka üksikute piirkondade võrdluses. 

Autorid ei võrrelnud üksnes enne teist maailmasõda ja 1970. aastatel sündinuid, vaid kaasasid valimisse ka 1940. ja 1950. sündinud patsiendid. Laiendatud valimit uudistades märkasid nad taaskord pidevat ajumahu kasvu iga kümnendiga. Ühe inimese vaates on tegu väikese mõjuga, kuid kogu inimkonna tasandil on muutus töörühma sõnul märkimisväärne.

DeCarli oletab, et uuringus nähtud suuremad ajustruktuurid võivad anda märku aju paremast arengust ja tervisest. Ta pakub, et suuremas ajus on ka suurem n-ö reserv, mis puhverdaks vananemisega seotud ajuhaiguste, nagu Alzheimeri tõve ja sellega seotud dementsuse mõju.

Leid puudutab paljusid

Praegusajal kannatab mingil tasemel dementsuse all kümneid miljoneid inimesi kogu maailmas. Ühtlasi suureneb ajas vanemate inimeste osakaal maailma elanikkonnas. Seetõttu hoiatavad riiklikud ja üleilmsed terviseorganisatsioonid, et järgmise 30 aasta jooksul võib dementsuse diagnooside koguhulk kolmekordistuda. 

Siiski on teadusel varuks ka lootustandvam uudis: viimasel kolmel aastakümnel on dementsuse esinemus USA-s ja Euroopas igal kümnendil elanike arvuga arvestades vähenenud umbes 13 protsenti. Vähenemine paistab silma just uute pealetulevate põlvkondade keskis: võimalik, et tervislikuma eluviisi ja kasvatuse tõttu.

Dementsusest annab märku aju hallaine ehk ajukoore õhenemine. Ajukoor on oluline kõrgemat vaimset võimekust nõudvates protsessides, sealhulgas mälu, õppimise ja arutlemise jaoks. Haiguse korral jääb hallollust ajapikku vähemaks. Sestap on teadlaste sõnul loogiline oletada, et kel on juba noorena hallainet rohkem, võib olla vananedes paremini kaitstud. Varasematest uuringutest on samuti teada, et suurema peaga Alzheimeri-patsientidel on parem vaimne võimekus. 

Neuroteadlased pole siiski päris ühel meelel, kas ajumaht on õige näitaja, millest ajureservi hinnates lähtuda. Mõnes uuringus pole inimese mälu ja ajas muutuva ajumahu vahel suudetud leida mingit seost. Suurus ei ole nimelt aju talitluse puhul ainus oluline näitaja. Uuringud on näidanud, et suurem aju ei tee inimest tingimata targemaks. Küll aga võib see piltlikult öeldes kaitsta aju ajahamba hammustuse eest.

Mälu ja õppimisega seotud ajupiirkondade suurema mahuga on seostatud näiteks regulaarset trennitegemist. Kehv toitumine, alkoholitarvitamine ja sotsiaalne eraldatus paistavad aga ajule mõjuvat pigem vastupidi. 

Üks hiljutine uuring viitas, et vaesuses elavatel inimestel võib valgeollus mureneda rakkude kaitsekihi kadumise tõttu neuronite vahel katkenud ühenduste tagajärjel. Suurem sissetulek paistab inimesi sellise mõju eest kaitsvat. DeCarli ja kolleegide sõnul võiks rakkude parem ühendatus seletada ka nende suurenenud valgeolluse leidu. 

Teadustöö avaldati ajakirjas JAMA Neurology.